Aastaid peeti metssiga kui kahjulikku mõju ennekõike põllukultuuridele. Paljud inimesed peavad neid potentsiaalselt ohtlikeks loomadeks ja seetõttu tehti kõik, mis inimese võimuses, et neist järk-järgult vabaneda. Selline suhtumine viis lõpuks selleni, et 1950. aastatel võis meie riigi kesk- ja idaosa nende loomade olemasoluga vaevalt kiidelda.
Samuti ei ole nende loomade kaitsmiseks sihilikult loodud süsteeme. Metssigu aga maha kriipsutada ei saa, sest vastupidiselt näilisele on neil looduses toimuvatele protsessidele märkimisväärne mõju. Toiduotsingu meetod kobestab tõhusalt mulda ja segab selle multšiga. Lisaks toituvad metssead putukatest ja kahjuritest, millel on ökosüsteemile negatiivne mõju. Nende roll on teatud mõttes hindamatu.
1. Inimeste ja metssigade kohtumise tagajärjel on juhtunud palju õnnetusi. See aga ei tähenda, et metssead alati ja halastamatult ründaksid. Asi on selles, et metssigadele ei meeldi, kui neid segatakse ja igasugust äkilist liigutust võidakse tõlgendada rünnakukatsena. Metssiga kohtudes tuleks jääda absoluutselt rahulikuks ja loomast võimalikult kaugele. Katse järsult põgeneda võib looma ainult ärritada, seetõttu on sellised meetodid tungivalt ebasoovitavad. Emasele metsseale ehk emisele, kellel on pojad, ei tohi läheneda. Sel juhul võib emis olla ohtlik, sest peab silmas oma põrsaste ohutust. Arvestada tuleb sellega, et noored armsad metssead üldjuhul ilma emata metsas ei liigu. Isegi kui see on ajutiselt meie käeulatusest väljas, reageerib ta kindlasti kohe, kui märkab, et keegi ahistab tema lapsi.
2. Metssigade looduslik elupaik on mets. Just nendes leiavad nad toitu ja tunnevad end turvaliselt. Metssigade hooletu söötmine viis aga olukorrani, mis hakkas mõnevõrra kontrolli alt väljuma. Regulaarselt söödetavad kuldid kolivad meelsasti tervete karjadena farmide lähedusse ja kaotavad järk-järgult võimaluse ise toitu hankida. Selgeks signaaliks sellest endiselt edenevast protsessist on elustiili muutus. Kulid tegutsesid varem peamiselt öösiti ja just siis läksid nad jahti pidama. Söötmine on pannud nad päevasel ajal asustatud kohtadesse sagedamini ja meelsamini ilmuma ning nende saagiks saavad prügikastid.
3. Põrsaid ehk noori metssigu nimetatakse sageli triibulisteks nende triibulise karva tõttu, mis vanusega ühtlustub. Täiskasvanud metssigadel on pruun karv, mis võib talvel veidi pleekida. Metssead armastavad mullas ja mudas ukerdada. Väga sageli võib kohata metssigu, kes on kinni jäänud puuvaiguga, mis loob täiendava kaitserüü ja mida nimetatakse rohumaaks. Emased on isastest tunduvalt väiksemad, kes on lisaks varustatud nn torud, st ülemisest lõualuust välja kasvavad suured kihvad.
4. Metssigadel on täiuslikult arenenud haistmismeel. See on kõige olulisem meel, tänu millele suudavad nad olukorras kiiresti orienteeruda, tajudes kauguses nii võimalikku ohtu kui ka toitu. Silmade külgmise kauguse tõttu on olukord nägemisega veidi halvem. Sellised silmad ei lase metssigadel registreerida seda, mis nende ees on. Seetõttu öeldakse, et silmast silma kohtumine rünnakuks valmistuva kuldiga peaks lõppema põgenemise või õigemini slaalomijooksuga. Metssiga on liiga segaduses ja ei pruugi üldse jälitama hakata.
5. Täiskasvanud isane võib kaaluda üle 300 kilogrammi. Emased seevastu ei kaalu üldjuhul üle 130 kilogrammi.
6. Metssead ei ole kulinaarsed paastujad. Nad söövad innukalt prügimäelt leitud jäätmeid, kuigi looduskeskkonnas söövad nad peamiselt tammetõrusid, seeni, putukaid, aga ka juhuslikult leitud korjuseid.
7. Teised kiskjad kuuluvad nende looduslike vaenlaste hulka. Poolas kujutavad karud suurimat ohtu. Teistes nurkades on vaenlasteks metsikud kassid, krokodillid ja isegi maod.
8. Metssiga asus lõplikult ka konkreetsete rahvaste kultuuri ja uskumustesse. Babüloni elanikud olid kindlalt veendunud, et metssiga on jumalate sõnumitooja. Need loomad olid neis piirkondades väga lugupeetud. Skandinaavia mütoloogia eeldab, et metssiga oli viljakusjumala tähtsaim esindaja. Metssealiha söödi ainsa eesmärgiga saada tohutut võimu. Mõnede uskumuste kohaselt oli iseloomulik mudas veeremine eelseisva sõja kuulutaja. Kristluses sümboliseeris ta kurje jõude ja isegi kuradit ennast.
9. Kodusead, millel on paljudes farmides suur tähtsus, on tegelikult kuldi kodustatud versioon. On võimatu täpselt öelda, millal kodustamine toimus, kuigi hinnanguliselt algas see protsess Aasia riikides üle üheteistkümne tuhande aasta tagasi.
10. Emise tiinus kestab mitmest kuni kahekümne nädalani. Korraga võib sündida kuni kaksteist võõrdepoega, kes on varases eluetapis väga sõltuvad ema hoolitsusest. Tema on see, kes peab tagama neile nii juurdepääsu toidule, st nibudele, kui ka soojuse, mida lapsed kohe pärast sündi väga vajavad.