See oli ehitatud merest väljaulatuvale kaljule Monemwasia (kreeka: Μονεμβασία) on üks Kreeka Peloponnesose kauneimaid linnu ja selle asukoht tekitab kohe assotsiatsioone kuulsa Gibraltariga.
Varem oli Monemvasia oluline sadam ja õitsev kaubanduskeskus ning tänapäeval meenutab see avatud arhitektuurimuuseumi. Punaste plaatidega kaetud telliskivimajad, kitsad käigud, Bütsantsi kirikud või nende varemed, suurepärased vaated – kõik läbi põimunud arvukate kõrtside, restoranide ja kauplustega. Kui külastate Peloponnesose lõunaosa, oleks patt siia mitte tulla!
Lühike linna ajalugu
Turvalisest varjupaigast Peloponnesose tähtsaima keskaegse sadamani
Linna algust otsides tuleb minna tagasi VI sajandkui Balkani poolsaar hakkas asustama põhjaslaavi rahvaid. Sissetungijad asusid elama kõikjale Balkanile, hõivates kõige viljakamad põllumaad ja sundides põliselanikke põgenema kindlustatud linnadesse ja raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.
FOTOD: 1. Hagia Sophia kirik; 2. Jalutuskäik ümber Ülemlinna;
Oht jõudis ka kreeklaseni Laconia, mis sundis selle elanikke otsustama ehitada ohutu kindlus. Valitud asukohaks oli merest kerkiv ranniku lähedal lebav kõrge kivi, mida ühendas Peloponnesose poolsaarega vaid kitsas kaljutee. Sellel kivil on 1,5 km pikk, kuni 500 m lai ja on umbes pikk 200 m. Selle tippu rajati esimene asula.
FOTOD: Monemvasia (Peloponnesos) - alamlinnas ringi jalutades
Monemwasia asutamisest alates 583 või 584, kuni 1460 (lühikeste vaheaegadega) kuulus see Bütsantsi impeeriumi koosseisu. Linn arenes sajandite jooksul väikesest asulast Ida-Rooma impeeriumi üheks olulisemaks sadamaks ja kaubanduskeskuseks, mida mõjutas eelkõige selle asukoht ida ja lääne vahel. Dünaamiline areng algas X sajandja sisse XIII sajand keiser Andronicus II Palaiologos on linnarahvale andnud ulatuslikud kaubanduslikud privileegid. Sel perioodil laiendati linna kõige olulisemat kirikut, mida tänapäeval tuntakse selle nime all Hagia Sophia.
FOTOD: 1. Vaade Monemwasile; 2. Alamlinnas ringi jalutades;
Monemvasia oli kuulus oma kaubanduse poolest magus kangendatud Malmsey vein, samuti oliiviõli, siid või looduslik punane värvaine nn kermes. Selle elanikud töötasid peamiselt merekaubandusega seotud kutsealadel. Linnas käies oli kõige lihtsam kokku puutuda kaupmeeste, meremeeste, puuseppade, laevaomanike ja … piraatidega. Peale nende olid kõrgel kohal ka riistu valmistavad käsitöölised ja maju ehitanud kiviraidurid. Kuldsetel aegadel elas isegi Monemvasia 60 000 inimest!
PILDID: 1. ja 2. Jalutuskäik linnas; 3. Arheoloogiamuuseum;
Bütsantsi stiilis kindlustatud linn
Isegi tänapäeval on linna suurim uhkus selle keerukas kindlustussüsteem. Monemvasia asutati Bütsantsi linnalosside vaimus ja koosnes kolmest kaitseliinist. Kivi kõrgeimas punktis (nn akropol) alaline tsitadell ruudukujulise kindluse kujul, mille igas nurgas on tornid, mis oli viimane kaitsepunkt.
See ulatus täpselt selle all Ülemlinn, mis oli ka kindlustatud ja kaitstud järskude kaljudega, kus asusid kõige olulisemad avalikud ja religioossed rajatised. All, kolmest küljest müüridega ümbritsetud kaljunõlval asus Alamlinn. Mõlemad osad olid eraldatud müüriga ja nende vahel oli läbipääs ainult monumentaalse värava kaudu, milles garnison asus.
FOTOD: 1. Monemwasia; 2. Jalutuskäik ümber Ülemlinna;
See oli traditsiooniline Bütsantsi linnade süsteem, mida võime jälgida ka Mystras ja Thessalonikis. Kui sissetungijad sooviksid Monemvasiat vallutada, peaksid nad esmalt murdma läbi Alamlinna müüri, seejärel murdma kaljul asuvasse Ülemlinna ja lõpuks vallutama tsitadelli.
Tolleaegsete inseneride ja arhitektide oskustest annab tunnistust kõige paremini asjaolu, et elanikel õnnestus edukalt tõrjuda araablaste ja normannide sissetungi aastal. 1147.
Tänapäeval nähtav kindlustuste väljanägemine on tingitud hiljem veneetslaste poolt läbiviidud ümberehitustest, kes kasutasid müüride algset trassi ja tugevdasid neid täiendavalt, kohanedes uute väljakutsetega, st suurtükiväe kasutamise ja selle vastu kaitsmisega.
Nimi ja vein
Nimi Monemvasia on tuletatud kahest kreeka sõnast, raha ja emvaasiamida kombineerituna võiks tõlkida kui ühekordne pääse. See oli tingitud asjaolust, et mööda kitsast teerada viis linna vaid üks läbipääs.
Tänapäeval viib saarele tavaline sild, aga kuni lõpuni XIX sajandil selle asemel seisis neljateistkümnekaareline ehitis, mille keskel oli puidust tõstesild, mida sai ohu korral üles tõsta. Juurdepääsu ülekäigukohale kaitsesid täiendavalt vahitornid (mida enam ei ole) ülekäiguraja mõlemas otsas.
Veneetslased aga kasutasid itaaliakeelset nimetust Malvasiamis võib veinisõpradele tuttav olla. Sellest sai populaarne viinamarjasort oma nime malvaasiamida kasvatatakse erinevates Vahemere piirkondades (ja mitte ainult). Varem oli Monemwasia selle alkoholiga kauplemise üks peamisi keskusi.
Moodsad ajad
Pärast Bütsantsi langemist oli Monemvasia veneetslaste võimu all (lat 1460-1540 ja 1690-1715) või Osmanid (1540-1690 ja 1715-1821). Viimase valitsemisajal muudeti ajaloolised kirikud ja mõned avalikud hooned mošeedeks. Uued kubernerid laiendasid ka olemasolevaid kindlustusi, tugevdades neid ja lisades neile bastione.
Ka pärast võimuvahetust ei lakanud Monemvasia olemast oluline kaubanduskeskus ning tollal läbiviidud ehitusprojekte arvesse võttes võis isegi arvata, et see õitses. Alles teisel poolajal Kaheksateistkümnes sajand, Vene-Türgi sõdade ajal langes linn majanduslangusesse. Lõppkokkuvõttes 23. juulil 1821. aastal see vabastati ja liideti vastloodud Kreeka riigiga.
Monemvasia: vaatamisväärsused ja praktiline teave
Kaasaegne Monemwasia on tüüpiline turismilinn. Kahjuks on ajaloolised hooned säilinud vaid Alamlinnas, kus tänapäeval on võluvates hoonetes restoranid, poed ja hotellid.
FOTOD: Üks kirikutest – Monemwasia
Alamlinn pole küll üks suuremaid, aga seda võiks liialdamata nimetada avatud muuseum. Tasub seigelda erinevatel kõrvaltänavatel, kust võib leida Bütsantsi kirikute jäänuseid ja muid monumente.
FOTOD: Monemwasia – teel Ülemlinna
Ülemlinna puhul on säilinud sõna otseses mõttes üksikud objektid tervikuna ja ülejäänud meenutavad tüüpilist arheoloogilist leiukohta - peamiselt leiavad külastajad vundamente ja varemeid. Sellegipoolest tasub minna ülemisele korrusele, kus lisaks renoveeritud monumentaalsele väravale ja Haga Sophia kirikule ootavad meid imelised vaated.
Sarnane on olukord tsitadelliga, millest on säilinud vaid riismed. Need on kindlasti tõeliseks maiuspalaks vanade kindlustuste entusiastidele, kuid teised võivad tunda kerget pettumust. Seda enam, et linnuse naabruskond ei paku suurejoonelisi vaateid, mis võiksid meile jalutuskäigu kompenseerida.
Kõige parem on planeerida alates mitu tundi kuni maksimaalselt pool päeva (kui plaanime ka mõnes kõrtsis istuda ja puhata).
Kui tuleme autoga, siis on valida kahe parkimisvõimaluse vahel. Mõned inimesed peatuvad linna peavärava juurde viiva tee servas. Parkida saame ka silla vasakul või paremal pool asuvates parklates, kust edasi ootame 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Meil oli mugavam parkida silla äärde, seega ei pidanud kartma võimaliku ummistuse ja probleemi pärast lahkumisel.
Linna pääseme läbi ühe kahest väravast. Kõige mugavam on kõndida mööda teed ja siseneda peaväravast. Teise võimalusena võime järgida jalgrada, mis viib ülemise värava poole. Variant number kaks annab meile paremad vaated ja peaväravat näeme nagunii linnast lahkudes.
Monemvasia: vaatamisväärsused, monumendid, huvitavad kohad
Alamlinn
Alamlinn (Kato Polis) oli Monemvasia kaubanduskeskus. Just siin asusid käsitööliste töökojad, kauplused ning kaupmeeste ja meremeeste majad. Piirkond oli täis ka religioosseid keskusi. Allikatest teame, et linna alumises osas oli vähemalt üks 27 kristlikku palvekohta: kirikud, kloostrikatoliiklased, kabelid ja perekirikud. Ainult mõned neist on meie ajani säilinud, sealhulgas mõned hävinud …
Munakivisillutisega tänavaid uudistades kohtame erinevate perioodide arhitektuurinäiteid. Algsetest Bütsantsi hoonetest on aga säilinud väga vähe. Enamik hooneid on pärit Ottomani ja Veneetsia ajast, kuigi need püstitati olemasolevate keskaegsete ehitiste alustele. Tänapäeval asuvad ajaloolistes majades kõrtsid, kauplused ja majutusasutused. Mõnel restoranil on kenad katuseterrassid, kus saame nautida nii sööki kui ka imelisi vaateid. Seda kõike täiendavad võluvad väljakud puudega (nt oliivipuud).
Alamlinn ei võta enda alla väga suurt ala ja seal tasub ilma suurema plaanita ringi jalutada.
Arheoloogiamuuseum
Väike Arheoloogiamuuseum (kreeka keeles: Αρχαιολογική Συλλογή Μονεμβασιά) asub ajaloolises hoones Kuueteistkümnendal sajandil endise mošee hoone, mis seisab linna alumises osas peaväljakul. Kuigi rajatis ei erine suuruse ja saame seda hõlpsasti külastada maksimaalselt 20-30 minutigasee on kindlasti vaatamist väärt.
Kollektsiooni uhkuseks on dekoratiivsed skulptuurielemendid, mis on salvestatud Alam- ja Ülemlinna monumentidelt. Erilist tähelepanu väärivad järgmised: 11. sajandi templon (arhitektuuris ikonostaasi eellane), mis leiti ühest Alamlinna kirikust ja 12. sajandi marmorist ukseraam Hagia Sophiast võetud uksest.
Lisaks neile ootavad külastajaid: ajalooline kaev, nikerdatud Veneetsia vabariigi heraldiline vapp, marmortahvlid, taldrikud ja muu portselan ning linna ajalugu tutvustavad kirjeldustahvlid.
Väljak ja Elkomenos Christose kirik
Lisaks Alamlinna peaväljakul asuvale arheoloogiamuuseumile näeme ka eraldi kellatorni, keskele paigutatud kahurit ja Elkomenos Christose kirik (ketides Kristuse poola keel).
Esimene tempel sellesse kohta ehitati tõenäoliselt esimestel sajanditel pärast linna asutamist, kuid tänapäeval nähtav hoone sai oma praeguse kuju alles 17. sajandi lõppkui lisati kuppel ja narteks (kaetud eeskoda).
Templi kuulsaim monument on ikoon, millel on kujutatud Kristuse ristilöömist neljateistkümnenda sajandi teisel poolel.
IN november 1979 see keskaegne kunstiteos on langenud varaste saagiks. Õnneks saadi ikoon järgmisel aastal kätte, kuid edasi 31 aastaks sattus see Bütsantsi muuseumi Ateenas. Ainult sisse 2011. aastal õnnestus ta Monemvasiasse tagasi tuua.
Portello (Merevärav) ja väike rand
Ligikaudu linna peaväljaku kõrgusel on lõunavärav (nn Portello). Sellest möödudes jõuame väikesele, varem sadamana toiminud alale, mida tänapäeval kasutavad turistid rannana.
Kaitsemüüri idaosa
Kui on soov Monemvasia kaitsekindlustustega lähemalt tutvuda, siis tasub minna Alamlinna idapiirile, kus näeme taastatud kaitsemüüri fragmenti (ja me võime sellel isegi kõndida).
Majakas
Pärast linnast lahkumist saame liikuda idavärava kaudu taastatud tuletorni poole alates 19. sajandi lõppmille sees on väike muuseum.
Pühade Apostlite kabel
Üks Monemvasia kõige ebatavalisemaid palvekohti on kaljusse raiutud pühade apostlite kabel. See on väikese erakla kujuga, mille sees on säilinud Bütsantsi-järgsete seinamaalingute fragmente.
Kabeli juurde pääsemiseks peame pöörama paremale rajalt, mis viib Alumist Ülemlinna. Kui soovite sisse minna, peate ronima kivi otsa, kuid see ei tohiks olla liiga suur probleem.
Ülemlinn
Linna ülemine osa on alumisele täielik vastand. Kuigi veel sees XVII sajand siin oli isegi 500 majapidamist, see säilinud on vaid iidseid arheoloogilisi paiku meenutavad varemed. Bütsantsi perioodil hõivasid Ülemlinna valitsejad ja aristokraadid. Pärast Veneetsia võimu kaotas ala oma tähtsuse ja Türgi ajal said sinna elama asuda vaid Osmanite võimude esindajad ja Türgi kõrged isikud.
Ülemlinna viib meid käänuline rada, kuhu jõuame kellatorni juurest keerates.
Isegi kui varemed meid täielikult ei huvita, tasub ikkagi trepist üles minna ja meid oodata sealt avanevad suurepärased vaated Alamlinnale. Ühtegi pubi ega muud turismiobjekti me sealt aga ei leia.
Monumentaalne väravakompleks
Alam- ja Ülemlinna vahelist läbipääsu kaitses monumentaalne värav, mis oli läbi sajandite strateegiline kaitsepunkt. Väravahoone oli kahekorruseline kompleks, mis koosnes ruumide rühmast, mida kasutas linnahalduri teenistusse jäänud garnison.
Märkmetest Alates 17. sajandist Türgi reisija Evliy Celebi teame, et tema külaskäigu ajal kasutati väravaruume sõjaväe puhkepaiga ja klubina.
Värav on taastatud ja saame vabalt vaadata praeguseks tühjaks jäänud ruumidesse, kuhu on paigutatud kirjeldustahvlid.
Hagia Sophia kirik
Seisab järsu kalju serval Hagia Sophia kirik (Jumala Tarkus) kutsus algselt Panagia Hodegetria, oli Bütsantsi religioossetest ehitistest kõige olulisem. Traditsiooni kohaselt püstitas selle kuninglik dünastia aastal XII sajand. Sajandite jooksul on hoonet korduvalt muudetud ning esimene suurem ümberehitus toimus aastal XIII sajand.
Ottomani ajal muudeti tempel mošeeks (lõunaseinale lisati mihrab, see tähendab palvenišš). Viimane suurem rekonstrueerimine toimus aastal XVII sajandkui lääneküljele lisati kahekorruseline ehitis.
Eelmisel sajandil on templit renoveeritud ja see on üsna heas seisukorras. Sees köidavad tähelepanu iseloomulik kuppel ja seinakaunistuste jäänused.
Tsisternid, Ottomani mausoleum ja muud rajatised
Ülemlinna jäänuseid külastades kohtame erinevaid ehitisi - majade varemeid (mis olid varem kahe- või kolmetasandilised), eraldiseisvaid treppe või muude avalike hoonete jäänuseid.
Üsna heas seisukorras on säilinud kolm ajaloolist tsisterni, ilma milleta linn ei saaks toimida, sest Monemvasial polnud looduslikku veeallikat.
Esimese Türgi võimu ajal ehitatud Ottomani mausoleum (suvel 1540-1690). Kuppelstruktuur on Ottomani arhitektuuri iseloomulik näide, nagu ka kahekorruseliste araabia saunade (tuntud kui hamam) varemed.
Jalutuskäigul tasub otsida ka Bütsantsi ajast pärit kirikute jäänuseid.
Tsitadell
Tsitadell ehitati kalju kõrgeimale punktile ja tegutses viimase kaitsepaigana. Struktuur oli Bütsantsi kindlus, mis oli ehitatud ruudukujulisele plaanile, mille igas nurgas oli neli torni. Tsitadelli kirdepoolsest otsast lõppes pikk müür ümara torniga.
Hoone seinad on säilinud meie ajani. Jõuame selleni u 15 minutit alustades ülem- ja alamlinna eraldavast väravast.
Kahjuks ei ole tsitadelli lähiümbrus just kõige parem vaatepunkt – saame vaadata all olevaid hoonete varemeid, aga ümbrust enam näha ei ole.
Kindluse lähedal ikka St. XVI sajandil kalju põhjanõlval oli sissepääs, kust pääses Ülemlinna. Just seal sees 1564 Malta ordu rüütlid üritasid linna pääseda, kuid löödi tagasi. Pärast seda sündmust otsustasid Osmanid käigu müürida ja püstitada nn Punane sein (Mura Rossa)mis sai oma nime selle ehitamisel kasutatud punase mördi tõttu.
