Jawor ja Świdnica on kaks väikest linna Alam-Sileesias rikkaliku ajaloo ja arvukate monumentidega. 2001. aastal mõlemad linnad kanti maailmapärandi nimekirja UNESCO. See juhtus tänu nn Rahu kirikud.
Keiserliku armu järgi
16. ja 17. sajand on katoliiklaste ja protestantide vahelise veriste sõdade periood. 1555. aastal sõnastati põhimõte Augsburgis cuius regio eius religio see on kelle riik, see religioon. Sellest hetkest alates võisid Reichi hertsogid oma alamatele oma ülestunnistust peale suruda. See tõi kaasa olukordi, kus sajad inimesed olid sunnitud elukohta vahetama või oma usuga maa alla minema. Raske olukord halvenes Kolmekümneaastane sõda mille käigus rüüstas Rootsi armee tänapäeva Saksamaa alasid. Sissetungijaid toetasid sageli kohalikud protestandid, kes ei olnud keiserliku võimuga rahul. Seetõttu asus keiser pärast Rootsi armee lahkumist reformatsiooni pooldajaid taga kiusama (nendelt võeti ära templid, nad pidasid ameteid ja mõnes linnas keelati ketserlikuks peetud raamatute lugemine). Mõned uue usu järgijad lahkusid riigist, kuid teised otsustasid jääda. Nad on kaks korda taotlenud luba templite ehitamiseks. Keisriga sekkus ka Rootsi kuninganna Krystyna ning mõned valijad avaldasid protestantlikele nõudmistele toetust. Lõpuks keiser nõustus kolme kiriku ehitamisega, mida nimetati hiljutise vaenutegevuse lõppemise tõttu rahu kirikuteks.
Teatud tingimustel
Keiserlikul armul olid aga piirid. Protestandid pidid ehitust ise rahastama nende palvekohad, kirikud tuli ehitada kahurilasuga väljaspool linnamüüre, neis ei tohtinud olla kellatorni ega torne, lähedale ei saanud rajada ka kihelkonnakoole, lubatud olid vaid kergestiriknevad materjalid nagu puit, savi, liiv ja põhk. (erandiks olid sihtasutused), a ehitus pidi valmima aasta jooksul! Lubatud oli vaid vaimulikule maja ehitamine.
Vajalike vahendite hankimiseks saatsid kogudused oma esindajad Reichi protestantlikesse kommuunidesse. Eesmärk saavutati kiiresti. 1654. aastal ehitati kirik Głogówis, 1654/1655 vahetusel Jaworis ja 1656/1657 vahetusel Świdnicas. Veidi hiljem, XVIII sajandil kui Sileesia läks Preisi võimu alla Protestantidel lubati püstitada kellatorne. Głogówi tempel pole meie ajani säilinud – varsti pärast püstitamist lükkas selle ümber orkaan. Tõsi küll see parandati kiiresti (vaatamata katoliiklaste vastupanule, kes väitsid, et keiser lubas ainult kirikut ehitada), aga aastal 1758 põles see linna tulekahju ajal maha.
Rahu kirik Jaworis
Vanemal protestantlikest kirikutest on pisut vähem kaunistusi kui tema Świdnicast pärit "sõbral". Selle ehitajad (Albrecht Sabisch ja Andreas Gamper) soovivad vältida Głogówi katastroofi projekteeris kiriku kolmelöövilise basiilika kujul. Vahekäigud on varustatud kaks korrust galeriisid, mis on kaunistatud maalitud stseenidega Uuest ja Vanast Testamendist. Koor ja altariseina rikastusid ühe galeriiga. 17. sajandil rikastati kirikut altar, kantsel ja ristimisvaagen. XVIII sajand tõi kaasa suuri muutusi galeriid rikastati kahetasandiliste loožidega aadlile, aristokraatiale ja rikastele linnakodanikele. Nad olid kaunistatud Sileesia perekondade vappidega. Lage kaunistavad lillelised kaunistused valges ja sinises. Tuleb tunnistada, et just see Jawori templi element jätab kõige suurema mulje. Tihedalt paigutatud lillekaunistused jätavad mulje mingist taevametsast.
17. sajandil oli Jaworis dekoratiivne altar. Ümbritsevad Moosese, Ristija Johannese ja inglite kujud maal "Palve Ketsemani aias". Maal pärineb 19. sajandist ja paigutati siia kiriku ehitamise 200. aastapäeval.
Rahu kirik Świdnicas
Pärast Jawori projekti head vastuvõttu otsustas Albrecht Sabisch Świdnicas veidi katsetada. Ta tutvustas protestantlikke usklikke kiriku projekteerimine ristiplaani alusel. Jumalakartlike luterlaste seas Zawrzało – seda vormi seostati katoliku kirikutega! Sabisch veenis tõrksaid, öeldes, et tänu tema lahendustele Świdnicki kirik saab parema akustika ja ei kuku kokku nagu Głogówi oma. See veenis lõpuks usupuriste ja arhitekt suutis asja kallale asuda.
Świdnica kirik on kolmelööviline basiilika, millel on täpselt määratletud transept. Külgseinad lisati varem kui Jaworis loožid Sileesia aadlile. See loodi ka ristimiskivi ja kantsel (seda mainiti kaks korda – praegune pärineb 18. sajandist). Ka 18. sajandil vahetati välja saja-aastane altar. Päris allosas näeme väikest bareljeefi viimse õhtusöömaajaga, veidi kõrgemal Jeesuse ristimist Jordaanias kujutavat skulptuurigruppi ja kõige tipus bänneriga Talle skulptuuri. Külgedel on Moosese, Aaroni ning Peetruse ja Pauluse kujud. Selle asukoht Kristuse ristimise, mitte viimase õhtusöömaaja keskmes, rõhutas templi luterlikku iseloomu.
Nad pööravad erilist tähelepanu maalid Świdnicast. Nende autorid olid Christian Kolitskchy ja kõrtsmik Christian Süssenbach. Nende tööd kaunistavad kiriku lae fragmente stseenid Püha Johannese apokalüpsisest. Nii et siin oleme langenud Babüloni ja Kristusele truud võidukaid pühakuid (vihje kaasaegsetele usutülidele on üsna ilmne). Nagu Jaworis, ka Świdnicas aadli- ja kodanlikud loožid olid kaunistatud perekondade vappidega.
Rahukirikute külastamine
Mõlemat UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud templit saab külastada ühepäevase reisi jooksul. Kirikud asuvad Koleje Dolnośląskie (Legnica-Kudowa Zdrój) liinil D5.
Świdnicast saate Wrocławisse ka liini D16 kasutades. Jawori kirik asub jaama lähedal - see asub aadressil Maja tänav 1, kuhu pääseb jalgsi või Rapackiego tänavalt keerates. Świdnica templi juurde pääsete Kościelna tänava kaudu. Jalakäijad pääsevad sinna raudteejaamast, ületades Świdnica vanalinna.
Mõlemasse templisse pääseb piletiga (tavaline pilet 10 zlotti, sooduspilet 5 zlotti). Kirikud on hooajal (aprillist oktoobrini) üldsusele avatud järgmistel aegadel:
- Jawor: esmaspäevast laupäevani 10.00-17.00, pühapäeval 12.00-17.00;
- Świdnica: esmaspäevast laupäevani 9.00–18.00, pühapäeval ja pühadel 12.00–18.00.
Hooajavälised külastused tuleks eelnevalt kokku leppida. Mõlemas kirikus on valjuhääldisüsteem, kust loetakse lühidalt luterlike templite ajalugu.