Me identifitseerime üheksateistkümnendat sajandit positivismi ja kõigi valdkondade üldlevinud arenguga. Aur ja elekter on saanud aja märgiks, tootmisliinid üle maailma on jätkunud ning mandrite vaheline kaugus on tänu uutele leiutistele kahanenud. White Star Line loodi 19. sajandi esimesel poolel ja teenindas alguses Austraalia ja veidi hiljem ka Põhja-Atlandi marsruuti.
Kahekümnenda sajandi esimestel aastatel tellis ettevõte kolm olümpiaklassi kaksiklaeva, transatlantilised liinilaevad, et olla suurima luksuse, hiilguse, mugavuse ja ohutuse sünonüümid. Need olid Britannic, Titanic ja Olympic. Neist kolmest reisilaevast pääses saatuslikust otsast vaid viimane, mis sai pärast kokkupõrget ristlejaga kõvasti kannatada. Britannic uppus Esimese maailmasõja ajal pärast miini tabamist. Miljonite inimeste kujutlusvõimet üle maailma ründas aga kolmas laev. Titanic lasti vette 1911. aastal ja selle disainerid reklaamisid seda kui kõige turvalisemat laeva Maa vetes. Ajakirjandus kirjutas selle ehituse eelistest, mis väidetavalt garanteerisid selle uppumatuse.
10. aprillil 1912 alustas Titanic oma esmareisi New Yorki. Pardal oli 2228 reisijat. Nad jagunesid kolme klassi, mis andsid tunnistust nende jõukusest. Esimeses klassis sõitnute käsutuses olid peened kohvikud ja restoranid, aga ka vannid, eeskätt aga elegantsed toad ja deli menüüs. Kolmanda klassi reisijatele olid planeeritud väikesed ja mitte eriti hubased ruumid, nende söögid olid madalama kvaliteediga ning õhtutele ja ballidele rikkamate reisijatega ei ilmunud. Kõik võisid aga olla uhked, et sõitsid kõige luksuslikuma laevaga, mis kunagi ehitatud on, ja kuna see laev esimest korda teele läks, tegid nad omamoodi ajalugu. Kuid neil polnud aimugi, kui ebatavaline ja traagiline see oli.
14. aprillil ümbritses Titanicut ainult katkematu Atlandi ookean. Kuigi ilm halvenes, oli ookeani pind sile ja keegi ei mõelnud sellele, et kevadilm on õue kadunud. Sees oli liiga palju atraktsioone, mis olid reisijatele kättesaadavad vaid kruiisi ajaks, nii et keegi ei tahtnud aega raisata. Kell 13.45 saatis SS America Titanicu meeskonnale telegrammi. See näitas, et laev suundus otse jääväljale. Kunagi pole selgitatud, miks Titanicu kapten seda teadet ei saanud.
Samal päeval kell 23.40 märkasid meremehed, kes kurepesas ookeani jälgisid, laeva ees suurt varju. Ookean oli nii rahulik, et jäämäelt ei peegeldunud laineid, mis tekitasid eemalt nähtava vahu. Kui meremehed jäähiiglast nägid, oli see laevast vaid 400 meetri kaugusel. Ta oli ohtlikult lähedal. Info, et jäämägi on just Titanicu ees, jõudis kohe kaptenisillale ning seejärel anti käsk "kõik sadamasse". See oli katastroofiline otsus. Kui Titanic oleks vastu mäge otse vastu põrganud, oleks see vastu löönud oma tugevaima osaga. Kui laev aga püüdis mäge vältida, tungis see sinna suure jõuga sisse ja vöörist nõrgem tüürpoor rebenes lahti.
Vähesed Titanicu pardal viibinud inimesed mõistsid praegu olukorra tõsidust. Kellelegi poleks tulnud pähe, et laeval algab peagi olelusvõitlus ja paljud selle kaotavad. Laev oli nii suur, et esimese klassi reisijad kokkupõrget ei tundnudki. Keskööl hindas Titanicu disainer Thomas Andrews kahjusid ja jõudis järeldusele: meil pole aega rohkem kui poolteist. Titanic peab alla minema. Laevakere augud paljastasid kuus veekindlat sektsiooni ja laev talus kuni neljakordset üleujutust. Vähem kui tund pärast jäämäe otsa sõitmist anti käsk panna naised ja lapsed päästepaatidesse. Inimesed aga uskusid endiselt väidetesse, et laev on uppumatu, nii et tekiorkester mängis pardal julgustuseks, kui segaduses reisijad päästepaatidesse paigutati.
Kella ühe ja kahe vahel öösel hakkas laev kreeni, nagu oleks selle tagaosa kattuv ja lükkas esiosa ülespoole. Alles siis valdas kõiki paanika. Keegi ei uskunud enam, et Titanic hädast välja murdub. Kell 2:20 lakkas töötamast elektrigeneraator ja laev oli täiesti pime. Ainult tähed olid ainsaks valgusallikaks. Mõne aja pärast murdus vertikaalselt vees seisnud laev kolinaga kaheks ja selle mõlemad osad hakkasid kiiresti vee alla kaduma. See oli üks traagilisemaid merekatastroofe ajaloos. Kuigi on juhtunud katastroofe, milles on hukkunud rohkem inimesi, pole ükski neist kunstis ja kultuuris nii populaarne kui Titanicu hukkumine.