Renessansi lossi ehitatud publiku jäänused Marcelluse teater on ühed kõige põnevamad iidsed jäljed Roomas. Algne hoone ehitati peaaegu 100 aastat kuulsa Colosseumi ees ja sai kõigi hilisemate Rooma teatrite arhitektuurimudeliks.
Vana-Rooma teatrid
Rooma rahvas, erinevalt kreeklastest, ei tundnud teatrikunsti maitset, eelistades selle asemel verisemaid vaatemänge: vankrivõistlusi ja gladiaatorite maadlust. Sellest hoolimata olid need pealinnas olemas kolm teatritkõik sisse ehitatud 1. sajand eKr, kuhu mahub kokku u 50 000 vaatajat. Nad lavastasid muuhulgas pidustusi saatvaid kergesti tajutavaid melodramaatilisi näidendeid ilmalikud pühad (ludi saeculares) ja korraldati muusikalisi etteasteid.
Algatusel püstitati esimene alaline teater Roomas Pompeius Suurkes tahtis oma võidukaid sõjalisi vallutusi sel moel tähistada. aastal avati kompleks 55 e.m.a.ja teater sai nime selle asutaja järgi. Kahjuks pole selle objekti nähtavaid jäänuseid meie ajani säilinud. Teame vaid, et see asus Roomas tänase Campo de 'Fiori väljaku ja arheoloogilise paiga vahel. Largo di Torre Argentina. Tagasihoidlik mälestus vanast ehitisest on tänava kaarjas kuju Via di Grotta Pintamis järgib suurepäraselt iidse teatri publiku paigutust.
Peas sündis idee ehitada veel üks monumentaalteater Julius Caesar. Ta tahtis püstitada suurejoonelise ehitise, mis ületaks tema rivaali Pompeiuse rajatud kompleksi suurejoonelisuse. Kuid ta ei elanud kuni ehituse lõpuleviimiseni, mida jätkas esimene Rooma keiser Octavian Augustus.
Ta oli Rooma kolmas teater Balbuse teatermis seisis kahe eelmise vahetus läheduses. Ka see ei säilinud meie ajani, kuid selle lava taga oli võimalik leida hoonete fragmente. Praegu on need varemed osa rahvusmuuseumist Museo Nazionale Romano Crypta Balbi.
Marcelluse teater: ajalugu ja arhitektuur
Hoone ehitamine algas Julius Caesari eluajal. Nad alustasid ehitusplatsi ettevalmistamisega, mis oli seotud osade lammutamisega Flaminiuse tsirkus ning ümbritsevate hoonete ja templite ümberpaigutamine või eemaldamine. Pärast Caesari surma aastal 44 e.m.a. võttis vastutuse projekti eest üle Octavian Augustusmillega ehitus lõppes. Valmis teater sai nime tema enneaegselt surnud (ainult vanuses). 19 aastat) vennapoeg ja pärija Marcellus. Vahepeal toimus teatri ametlik avamine 13 ja 11 e.m.a., kuigi esimesed lavaesinemised korraldati seal juba aastal 17 e.m.a.
Tiberi lähedale püstitatud Marcelluse teater sai arhitektuurimudeliks kõigile hilisematele impeeriumis ehitatud seda tüüpi hoonetele. Tema lavastus erines aga Kreeka teatritest. Esiteks olid teatrid Rooma arhitektuuris iseseisvad struktuurid ja Kreeka maailmas kaevati need looduslikesse nõlvadesse. Mõlemat tüüpi hooned jagasid poolringikujulist auditooriumi nimega cavea, lava ja selle taga seisev lavahoone. Peamine erinevus oli orkesternagu nimetati ruumi lava ja publiku vahel. Marcelluse teatri ja teiste Rooma teatrite puhul oli see poolringikujuline ja selles olid teisaldatavad kuril toolid, mis olid mõeldud kõrgema klassi esindajatele. Kreeka teatrites oli orkester ringikujuline ja mõeldud koorile, mitte publikule.
Marcelluse teatri publik seisis silmitsi Tiberiga ja mahtus isegi ära 20 500 pealtvaatajat. Ainult travertiinist valmistatud auditooriumi fassaad koosnes kolmest tasapinnast. Esimesed kaks olid arkaadsed (41 mängusaali igal tasandil). Esimese korruse osa kaunistati dooria järjekorras sammastega ja järgmine korrus jooniaga. Huvitaval kombel see oli tõenäoliselt esimene kahekorruselise sammaskäigu kasutamine Rooma arhitektuuris.
Viimane, tänapäevani säilinud kolmas korrus oli arvatavasti lihtsa, arkaadideta müüri kujul, mida kaunistasid pilastrid. Teatripubliku kõrgeim tase, nagu ka Colosseumi puhul, täitus ilmselt ainult madalaimatele ühiskonnakihtidele mõeldud puidust pingitega.
Tänapäeval on ebakindel kuni selle ajani, millal teatrit kasutati. Võimalik, et seda käsitleti ehitusmaterjali allikana juba aastal 4. sajand. Säilinud allikatest teame, et praeguseks olematu lavahoone seisis veel sees 421.
Edasine toimumine
Pärast lääneimpeeriumi langemist ja kristluse tulekut jagas Marcelluse teater teiste monumentaalsete paganlike hoonete saatust - aastasadu käsitleti seda nagu karjääri ja võeti tükkhaaval lahti. IN 11. või 12. sajand publiku jäänused langesid Pierleone perekonna kätte, kes ühendas iidse ehitise oma kindlustatud kindlusesse, mis ulatus Tiberist Kapitooliumini.
IN 1368 õiguse sellele alale võttis perekond üle Savelli. Mitte kõik 150 aastat hiljem otsustati keskaegsed hooned asendada renessansspaleega. Nad palgati seda rasket ülesannet täitma Baldassar Peruzzi, Donato Bramante õpilane, kes oli mõni aeg varem selle imelise ehitanud Villa Farnesina. Arhitekt integreeris Rooma teatri säilinud fassaadi kenasti uude elukohta.
IN 18. sajand loss läks Orsini perekonna omandusse, kes tegi selles mõningaid muudatusi, kuigi peamiselt elukoha sees.
Marcelluse teater täna ja selle piirkonna monumendid
Pärast seda on meie ajani säilinud kaks madalamat taset Igaüks 12 kaarmis jäävad tagaseina lahutamatuks osaks Orisini palee (Palazzo Orsini). Need moodustavad vähem kui kolmandiku esialgsest välisfassaadist. Näeme neid tänavatasandilt Via del Foro Piscario (lähivaade) või Via del Teatro di Marcello (vaade kaugemalt).
Marcelluse teatri vastas seisab kolonnaadi fragment, mis koosneb kolmest marmorsambast Apollo Sosiuse tempel Koos 433 e.m.a.mis ehitati tänuks linnast katku kustutamise eest. aastal ehitati kompleks ümber 34 e.m.a. konsuli valitsusajal Gaius Sosius, sellest ka nime teine osa. Teatri ja templi lähedus ei ole juhuslik, sest esimene pidi olema lavaetenduste toimumispaik alates aastast. iga-aastase ja üheksapäevase Apollo Medicus (tervendaja) festivali puhul.
PILDID: 1. Fragment Apollo Sosianuse templi sammast; 2. Marcelluse teater.
Praegu kuuluvad Marcelluse teater (ilma võimaluseta paleesse siseneda) ja Apollo tempel. väike arheoloogiline ala, kuhu pääseb ilma piletiteta. Tasub kõndida eraldatud ala lõppu ja jõuda monumentaalse väravani, mis oli vanasti sissepääs iidsesse väravasse. Octavia porticoja mis on nüüd osa Sant'Angelo kirik Pescherias.
Enam eksisteeriva portiku rajas Octavianus August sarnase, kuid vähem muljetavaldava ehitise asemele ja see on saanud oma nime keisri õe Octavia nimest. See püstitati ristkülikukujulisele plaanile külgedega u 119 ja 132 m. Selle siseosas see asus koguni 5 hoonetsealhulgas kaks templit ja raamatukogu. Portikus endas hoiti Kreeka suurimate meistrite hindamatuid kunstiteoseid: Phidias, Lysippos (mitukümmend pronksist hobuseskulptuuri) ja Skopas. aastal hoone restaureeriti 203 aastat keisri poolt Septimius Severusmida meenutab tänini säilinud kiri arhitraadil. Siinkohal tasub mainida, et Vana-Rooma oli täis avatud hoove ümbritsevaid portikusid, kuid ükski neist pole meie ajani säilinud.
Selles piirkonnas asus ka üks vanimaid Rooma tsirkust – pole säilinud tänapäevani Circus Flaminus (Circus of Flaminius). Sellel polnud aga Circus Maximusest tuntud monumentaalset vormi ega rajale tüüpilist kuju, vaid meenutas pigem suurt heinamaad. Sel põhjusel ei korraldatud seal vankrivõistlusi, kuid enamasti hobuste võiduajamisi. Seda kasutati aga sagedamini ametlike koosolekute ja paraadide korraldamiseks.
