Siiami võitluskala, tuntud ka kui suur või siiami võitluskala, on oma ilu tõttu üks populaarsemaid akvaariumi kalaliike. Iseloomulik kaunite, piklike ja lehvikukujuliste uimede välimus ning isaste erinevad värvid muudavad need kalad iga akvaariumi uhkuseks. Siin on käputäis huvitavaid fakte, mis on seotud siiami võitluskaladega.
Looduses leidub siiami võitluskalu Mekongi jõe tagaveekogudes, Vietnamis, Kambodžas ja Tais. Siis pole see nii lehvikukujuliste uimedega kaunistatud. Isased võivad olla pruunid, punased, sinised, rohekad või piimjad.
Isased siiami võitluskalad on oma nime saanud looduse järgi. Nad on väga agressiivsed, eriti sama liigi isaste suhtes. Seetõttu on raske akvaariumis hoida rohkem kui ühte isaslooma. Ideaalis peaks akvaariumis olema üks isane, kus on mitu emast või 2-3 emast ühe isase kohta. Kui rääkida teistest akvaariumi kalaliikidest, siis võitluskaladele teiste hulgas ei meeldi neoon, brindle, mustad tetrad, gupid ja suured uimed.
Munemiseks valmistudes ehitavad võitlejad iseloomulikke vahuseid pesasid ning isased hoolitsevad munade ja juba koorunud järglaste eest.
Inimesed, kes elavad piirkondades, kus looduslikult esineb sõjakaid, korraldavad nende kalade vahel võitlusi.
Siiami võitluskalad on labürindi kalad, täpselt nagu guramid. See tähendab, et neil on täiendav hingamiselund, mida nimetatakse labürindiks, mis võimaldab neil atmosfääriõhku hingata. Tänu sellele suudavad nad ellu jääda ka hapnikuvaeses keskkonnas, kus teised kalad hukkuvad. Kui võitlejatel on hapnikupuudus, ujuvad nad veepinnale ja kasutavad atmosfääriõhku.
Klaaskuulilt, milles neid sageli akvaariumipoodides hoitakse, suurde akvaariumi viidud võitlejad võivad kannatada vaimsete häirete all, mis põhjustavad nende surma.
Esimesed suure võitleja isendid ilmusid Euroopasse alles 19. sajandi lõpus, mille tõi kohale prantsuse teadlane Pierre Carbonier. Prantsusmaalt sattusid need kalad Saksamaale ja Venemaale. Algselt tunti neid teise nime all. Praeguse köite – Betta splendens – andis Charles Regan.