Aidake saidi arendamisel, jagades artiklit sõpradega!
Nagu teate, ei meeldi lastele ja teismelistele igav olla. Mida siis teatril kõige pisematele pakkuda? Siin on kõige huvitavamad atraktsioonid lastele ja teismelistele.
Tänapäeva maailmas näib teater kinole igal sammul kaotavat. Seda mitmel põhjusel, kõige olulisem on minu meelest asjaolu, et lapsed ei ole teatriga kui millegi paeluvaga tuttavad.
Sageli, kui nad kooliga teatrisse lähevad, vaatavad nad selliseid näidendeid nagu Macbeth või muud lugemist, mis iseenesest väljendub automaatses vastumeelsuses sellisel viisil aega veeta. Pealegi on kultuur meid teatri vastu tõrksaks teinud.
Siin pole hoonetel hiiglaslikke reklaambännereid, telesaadete reklaame me ei leia ning suurepärast vaatemängu, mis võiks huvitada massilist publikut, ei saa esineda mitmes ruumis korraga ega mitu korda päevas.
Sellegipoolest, kui vaadata teatrite repertuaare, siis leiame palju tüüpiliselt lastele suunatud pakkumisi. Teatrid pakuvad suuri allahindlusi nii peredele kui ka lastele endile. Samuti püütakse lavastada lastele suunatud etendusi. Kõik sellised toimingud võimaldavad juhtida laste tähelepanu sellele, et teater ei pea olema igav, vaid võib olla isegi väga huvitav ja lõbus. Kahjuks toimuvad sellised aktsioonid peaaegu alati ainult suuremates linnades.
Otsige küünlaga väikelinnades või, mida pole üldse võimalik, külades lastele välja pandud näidendeid. Lastele suunatud etendused on tavaliselt reserveeritud ainult suurematesse linnadesse, kuid see võib olla hea mõte nädalavahetuse reisiks, kui teie linnas selliseid etendusi pole. Teater mõjutab lapse meelt palju paremini kui film kinos.
Kui vaadata teatrites lavastatud etenduste repertuaari, siis näeme, et ainult lastele suunatud näidenditest puudust ei tule. Paljudes teatrites mängivad nad Hanselit ja Gretelit, muinasjuttu, mis on tuntud üle maailma. Seda etendust peetakse ilmselt enamikes riigi teatrites, see on väga populaarne, lastele tuntud ja meeldiv.
Sellisele etendusele minek võib olla väga hea algus lapse seiklusele teatriga. Teine etendus, mida võib sageli ka teatrites näha, on Pöial. See on sama populaarne muinasjutt, mis on rohkem suunatud tüdrukutele kui Jaś i Małgosia, mis võib olla lapse teatrihuvi algus.
Teatrites lavastatud muinasjutud võimaldavad lapsel näha midagi, mida ta oma koolilugemistel põhinevates näidendites ei näe, millest lapsed sageli aru ei saa või mis ei meeldi. Piisab aga väikesest lapsevanema või õpetaja initsiatiivist koolis, et kontrollida, mida teatris parasjagu mängitakse. See võib osutuda tohutult edukaks, sest üks lapsele meeldiv etendus võib olla see säde, mis tekitab huvi teatri vastu.
Teatrid teevad tohutut tööd, et saada oma suunal lastelt võimalikult palju tähelepanu. Kui aga vanemad ega õpetajad selles suunas ei näita, on väga väike võimalus, et laps hakkab selle vastu ise huvi tundma. Ja piisab, kui vaadata teatrite repertuaari, et näha etendusi, mis võivad lastele kergesti huvi pakkuda.
Mis need etendused olla võivad?
Näiteks Alice Imedemaal, Brawl about Basia, Tytus, Romek ja Atomek, Peppa Pig, Puss in Boots, Peter Pan, Doctor Dolittle, Punamütsike ja paljud-paljud teised. Need on näited, mille leidsin vaevu Varssavi teatrite graafikat vaadates. Vean kihla, et need on muinasjutud, mis on hästi tuntud vanematele ja ilmselt ka peamiselt lastele. Need on ka muinasjutud, mis on kestnud aastakümneid ja neist on üles kasvanud palju lapsi. Nii on näha, et teatrid teevad tõesti Sisyphoslikku tööd, et lapsi enda juurde meelitada, kuid ilma lapsevanemaid ja õpetajaid kaasamata läheb kogu see vaev raisku.
Teatrid ei püüa oma etendustega mitte ainult julgustada lapsi ennast nägema. Samuti korraldavad nad väga sageli töötubasid ja toetavad teatrirühmi. Näiteks saavad lapsed minna teatrisse ja näha, mis tunne on esineda suurema publiku ees, mitte ainult klassi- või koolisõprade ees. Tihti saavad vaatajad publiku sekka istuda ning laps õpib siis oma kirge ja oskusi arendama. Võib-olla avastab ta nii oma hobid järgmisteks aastateks.
Teater on väga huvitav, kui keegi annab selleks võimaluse ja lubab proovida teda selles veenda. Lapsed seevastu on väga vastuvõtlikud teatud ideega nakatumisele ja kui nad saavad oma vanematelt eeskuju, saavad nad teatri vastu huvi tunda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et teatrid teevad palju tööd, et julgustada lapsi teatrisse tulema, kuid sellest pole kasu, kui keegi seda ideed neile ei sisenda. Kui vanem näitab lapsele, kui huvitav võib teater olla, siis ei pruugi laps enam vajada julgustust, et seal edasi minna.