Katedraal (saksa Münster) Baselis - lühike ajalugu ja teave

Ehitatud basiilika plaanile Baseli katedraal (saksa Münster) on üks linna ikoonilisemaid sümboleid. Eemalt eristavad hoonet punased liivakiviseinad ja värvilised katusekivid.

Selle kristliku templi ajalugu on aga tormiline ja täis keerdkäike.

Ajalugu

Esimene linna katedraal ehitati alguses 9. sajand ja see asus tänase templi läheduses. Kõrval 9. sajandil kirikusse püstitati ka palee, mis oli ametis piiskopi asukoht. Varakeskaegse arengu lõpp saabus ungarlaste sissetungiga esimesel poolel 10. sajandkes jättis maha vaid tuha.

Alguses ehitati uus katedraal XI sajand. Selle asutajad olid Saksa keiser Henry II Püha ja tema naine Cunegund. Templid pühitseti keisripaari juuresolekul 11. oktoober 1019. Henryk w 1146 kuulutati pühakuks ja sai mõne aja pärast katedraali kolmandaks patrooniks Maarja ja Baseli märtripiiskopi St. Pantalus. Tema kuju näeme ka linnahallis, kuna ta valiti ka linna patrooniks. Sellise kujuga vararomaani stiilis tempel eksisteeris vähe 200 aastatlõpuni XII sajand tulekahju hävitas ta.

Varsti pärast seda algas romaani stiilis rekonstrueerimine ja ehitustööd lõppesid aastal 1225. Uus kujundus paistis silma viis torni. 121 aastat peale rekonstrueerimise lõpetamist külastas linna kõige kohutavam looduskatastroof selles Euroopa osas. 18. oktoober 1356 Aastal lammutas tugev maavärin katuse ja kõik tornid. Linnavõimud võtsid taas templi ülesehitamise ülesandeks. Tööd jätkus kuni XV sajand. Ümberehitatud templi arhitektuur erines oluliselt algsest. Tänapäeval võib seda pidada romaani ja gooti stiilide kombinatsiooniks. Lõpuks ehitati ümber ainult kaks esitorni ja lõunaküljele lisati hilisgooti kloostrid.

Viimane tormiline periood katedraali ajaloos oli reformatsioon. IN veebruar 1529 usurevolutsiooni toetanud mässulised sisenesid katedraali ja laastasid selle peaaegu täielikult. Mariani ja pühakute kultusega seotud motiive pole säilinud. Hävitati ikoonid ja kõik, mida ründajad katoliiklusega seostasid. Õnneks säilisid katedraali varakambrist pärit esemed, mis on täna Barfuesserkirche ajaloomuuseumis. aastal taastati katedraal viimast korda XIX ja Kahekümnendast sajandist.

Katedraali arhitektuur ja interjöör

Esifassaadi eristavad kaks torni, mille seintel on nende patroonide imposantsed kujud. Vasaku torni patroon on St. Jerzy (saksa Georgsturm)ja õige St. Marcin (saksa Martinsturm). Kaheosaline kuju vasakpoolses tornis kujutab pühakut hobusel, kes võitleb draakoniga. Erinevalt paljudest teistest selle kokkupõrke tõlgendustest ründab Baseli katedraali seinal massiivne rüütel kägaras ja liikumatut olendit, kes odaga läbistatuna näib olevat lepitatud ründaja saatuse ja üleolekuga.

St. Torni lõplikuks kujundamiseks. Arhitekti eest vastutas ilmselt Jerzy Ulrich von Ensingen, kes sai kuulsaks katedraalitornide kujundajana aastal Ulm ja Strasbourg ja kirikus Frauenkirche sisse Esslingen.

Pole päris selge, kust nende kahe pühaku valik tuli. Puuduvad tõendid selle kohta, et tornides oleks neile pühendatud kabelid. Samuti pole teada, kas mõni kujudest on varem paigaldatud 1356 ja traagiline maavärin. Baseli katedraal pole aga ainuke, kus selline kombinatsioon ette tuleb – mõlemat pühakut võime katedraalis kohata a. Regensburg. Nende arvud viitavad kahtlemata kahele olulisele rüütlivoorusele - julgus (Püha Jüri) ja heategevus (Püha Martin). Lõunatornis olev skulptuur kujutab üht kuulsaimat stseeni St. Martin, kes andis talvel Amiensi linna väravas poole mantlist kortsus kerjusele. Mis võib kohe silma jääda, on nimetatud vaese mehe puudumine, kes sai pühaku käest katte. Tõenäoliselt reformatsiooni ajal eemaldati see kuju, ilma milleta sai pühakust tavaline rüütel. Sarnast strateegiat kasutati ka raekoja fassaadil, kus imik eemaldati Maarja käest ja talle pandi mõõk.

Tasub mainida, et paljud katedraali kaunistavad skulptuurid on vaid koopiad. IN XIX sajandil tähtsamad neist olid nukras seisus. Sel ajal algasid restaureerimistööd ja paljud lüngad said täidetud. Kahekümnendal sajandil paljudest neist loodi uued koopiad, sh kujud St. Martin ja St. George. Nende originaalid (läbimurde kujul XIX ja XX sajand) Nad on sees Kleines Kingentali muuseum jõe põhjaküljel.

Olles templi kõrval, ärgem jätkem mööda kirdepoolsest 12. sajandi portaal St. Gallus (saksa Galluspforte) triumfikaare kujul. Tegemist on ühe olulisema romaani stiilis skulptuuriga Šveitsis, mis on säilinud praktiliselt esialgses seisukorras tänaseni. Portaali kohal kõrgub rosetikujuline aken.

Katedraal sees tundub väga range. Peaaltari lähedusse põhjapoolsesse vahekäiku asetati epitaaf Erasmus Rotterdamistkes puhkas katedraalis hoolimata oma endisest katoliku vaimulikust. Katedraali koori all on suur krüp Baseli piiskoppide hauakambritega (10.-13. sajand, vanim haud kuulub piiskop Rudolf II-le, kes suri Ungari sissetungi ajal). Krüpti sissepääsu leiab koori kõrvalt.

Kloostrid

Katedraaliga külgnevad gooti stiilis kloostrid on täidetud kaunilt kaunistatud hauakividega rikastele linnakodanikele, kes on siia maetud 16.–19. Epitaafide hulgas näeme muuhulgas Šveitsi matemaatiku barokne hauakivi Jakob Bernoulli. Kloostrite endi ajalugu on aga pikem ja ulatub tagasi XV sajand. Seal olles tasub lähemalt vaadata üle 500 aasta tagasi ehitatud võlvid või puitlagi, mis on säilinud esialgses olekus.

Kloostrid on jagatud kaheks osaks - Suur klooster (saksa Grosser Kreuzgang) lääneküljel ja Väike klooster (saksa Kleiner Kreuzgang) idaküljel. Teise aknad on otse Reini poole ja sealt avaneb meeldiv vaade teisele kaldale.

Väikesest kloostrist saame otse vaateplatvormile (Pfalz), mis asub katedraali tagaosas. Väljapääsu kõrval seisab veidi peidetuna ja kergelt sisse surutuna 13. sajandist pärit kabel St. Nicholas (saksa: Niklauskapelle). Kahjuks meil ei õnnestunud seda külastada, kuid külastada saab pühapäeval kell 10.00 (itaaliakeelse püha missa ajal) ja kell 18.00 (anglikaani missa ajal) (täiendatud september 2022).

Konstruktsioon koosneb kahest korrusest. Esimesel korrusel on kabel, teisel korrusel kogunemisruum, mida kasutati kirikuvõimude koosolekute korraldamiseks. IN XV sajand siin toimusid läbirääkimised Baseli nõukogu ajal.