lipp
NATO on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni lühend. Organisatsiooni tuntakse ka Põhja-Atlandi Alliansi või Põhja-Atlandi pakti nime all. Tegemist on 4. aprillil Washingtonis sõlmitud Põhja-Atlandi lepingu alusel 24. augustil 1949 sõlmitud sõjalise lepinguga.
NATO päritolu tuleks otsida olukorrast, mis tekkis pärast II maailmasõja vaenutegevuse lõppu, mil lõppes USA liitlaste koostöö ja koalitsioon Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga (NSVL) ning algas külm sõda. Seejärel, 1948. aastal, kirjutasid Belgia, Prantsusmaa, Holland, Luksemburg ja Ühendkuningriik alla Brüsseli paktile, mis järgmisel aastal muudeti Põhja-Atlandi paktiks.
Esialgu pidi NATO olema kaitseorganisatsioon, mis pakub oma liikmetele turvatunnet kommunistlikest riikidest lähtuva ohu korral. NATO loomise peamiseks põhjuseks oli veendumus NSV Liidu poliitika agressiivsuses ja ohus Lääne-Euroopa riikidele, mille põhjustas sündmuste jada: 1947. aastal loodi Komintern, 1948. aastal kommunistlik riigipööre. Tšehhoslovakkias ja Lääne-Berliini blokaadist 1948-49.
Esialgu kaasati NATOsse kümme riiki (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Norra, Taani, Island, Itaalia, Portugal, USA ja Kanada – nn asutajaliikmed). Järgnevatel aastatel liitus NATOga rohkem liikmesriike. 1952. aastal laiendati seda Kreekale ja Türgile, 1955. aastal Saksamaale ja 1982. aastal Hispaaniale.
1999. aastal ilmusid selle organisatsiooni struktuuridesse esimesed riigid endisest idablokist (Poola, Tšehhi ja Ungari). NATO liidrite istungjärgul Prahas 2002. aastal kutsuti alliansiga liituma ka teisi riike: Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. Need riigid ühinesid paktiga ametlikult 29. märtsil 2004. aastal. 1. aprillil 2009 saavad Albaaniast ja Horvaatiast NATO ametlikud liikmed. Viimane, 29. liige võeti vastu 5. juunil 2022 ja selleks oli Montenegro ning see otsus tehti sama aasta 25. mail Brüsseli tippkohtumisel.
NATO oli kuni 1990. aastani konfrontatiivses, bipolaarses maailmasüsteemis peamine poliitiline ja sõjaline struktuur lääneküljel kui vastane Nõukogude blokile ja 1955. aastal loodud Varssavi paktile. Külma sõja lõppedes muutus pakti olemus. Muutused rahvusvahelisel areenil ja kommunistlike riikide bloki kokkuvarisemine tõid kaasa muutused NATO strateegilistes kontseptsioonides.
Tänapäeval on see pigem terrorismivastane koalitsioon. Nende muudatuste tagajärjeks oli nn uus strateegiline kontseptsioon. See eeldas piisavate tava- ja tuumajõudude ülalpidamist, mis suudavad heidutada potentsiaalseid agressoreid ja viia läbi tegevusi, mis hoiavad ära võimalikud relvakonfliktid maailmas.
Samuti keskenduti alliansi riikide julgeoleku tagamisele mitmekülgsete ja mitmesuunaliste rahvusvaheliste ohtude (etnilised ja territoriaalsed konfliktid, massihävitusrelvade ja relvatehnoloogia levik, strateegilise tooraine tarnete katkemine, terrorism ja sabotaaž) tingimustes. NATO esimene iseseisev sõjaline tegevus oli sekkumine Kosovosse. Pärast selle missiooni kogemusi on seda kontseptsiooni värskendatud.
Selle uue ajakohastatud kontseptsiooniga võeti kasutusele "artikli 5välised operatsioonid", mis on peamiselt kriisidele reageerimise operatsioonid, st relvajõudude operatsioonid, mille eesmärk on tegeleda kriiside algpõhjustega või kriisidega, mis ohustavad piirkondlikku või ülemaailmset julgeolekut ja rikuvad inimõigusi (10). Sarnaselt rahuvalveoperatsioonidega peaksid sekkuvad jõud tegutsema erapooletult, kuna nad ei ole konflikti osapooled.
Tasub lisada, et NATO ajaloos on olnud arvukalt turbulentse.
Alates 1966. aastast peatas Prantsusmaa oma liikmelisuse pakti sõjalistes struktuurides, kuna selle juht kindral Charles de Gaulle otsustas välja töötada oma tuumakaitsesüsteemi. See jõudis neile tagasi, kuid ainult osaliselt, alles 1995. aastal ja alles 2009. Samamoodi tegi Kreeka aastatel 1974-1980. Selle otsuse põhjuseks oli konflikt Türgiga ja Kreeka veendumus, et NATO ei tee selles osas midagi. Pealegi ei kuulunud Hispaania sõjalisse struktuuri alates selle liikmeks võtmisest kuni 1997. aastani.
Mis puutub NATO ülesehitusse, siis see on pakti jooksul muutunud. NATO konverentsil (Praha 2002) tehtud korralduste raames muutus 2003. aastal alliansi otsustuskeskuste struktuur. Uus struktuur kaldub geograafilisest käskude jaotusest välja võimude jaotuse kasuks.
Operatiivfunktsioonid jagati vastloodud liitlasoperatsioonide väejuhatuse (ACO) ja NATO liitlaste ümberkujundamise väejuhatuse (ACT) vahel. Praegu on pakti kõige olulisem juhtorgan Põhja-Atlandi Nõukogu (NATO Nõukogu, mis koosneb liikmesriikide esindajatest. NATO Nõukogu võib kokku tulla erinevatel tasanditel. Koosneb regulaarselt välisministrite tasemel ( NATO Nõukogu). kaks korda aastas) ja alalised esindajad (vähemalt kord nädalas).
Erandjuhtudel võib see kokku tulla ka riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil. Lisaks NATO Nõukogule on pakti olulisemad organisatsioonilised struktuurid: kaitseplaneerimise komitee, tuumaplaneerimise grupp, sõjaline komitee (mis on pakti kõrgeim sõjaline organ) ja sellele alluv sõjaline staap ning rahvusvaheline sekretariaat koos NATO peasekretär. NATO peasekretär on alliansi kõrgeim poliitiline amet ja seda täidavad üldtunnustatud praktika kohaselt Euroopa tsiviilpoliitikud.