Alexanderplatz, poola keeles Aleksandri väljakon üks Berliini tähtsamaid transpordisõlmi ja elanike seas populaarne kohtumispaik. Hinnanguliselt kerib see iga päev läbi 350 tuhat inimest.
See koht (kuid ümberkaudne, mitukümmend aastat vana sotsialistlik arhitektuur ei jää ilmselt igaühele maitseks) on üks Saksamaa pealinna äratuntavamaid punkte. Paljud turistid tulevad siia enne Berliini teletorni külastamist ja mõned kasutavad lihtsalt mõnda ühistranspordiliini, mis peatub väljakul.
Püüdsime oma artiklis tutvustada teile Alexanderplatzi ajalugu ja tutvustada huvitavaid objekte, mis asuvad otse väljakul või selle vahetus läheduses.
Alexanderplatzi asukoht ja lühiomadused
Alexanderplatz on suur linnaväljak, üks Saksamaa suurimaid, täielikult jalakäijatele mõeldud. Leiame selle Berliini kesklinnast, Mitte linnaosa idaosas, sõna otseses mõttes mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel kuulsast muuseumisaarest. See sai berliinlaste seas hüüdnime Alex.
Väljaku kaasaegne planeering kujunes välja mitu aastat pärast sõda, kui ala asus Ida-Berliinis. SDV võimud soovisid luua linnast moodsa vitriini, mis pidi olema elanike keskne kohtumispaik. Ja nende ebaedu on raske eitada - Urania kella läheduses on nii linna jagamise ajal kui ka pärast taasühendamist üks populaarsemaid kohti kohtumiste korraldamiseks.
Alexanderplatz on üks Berliini tähtsamaid transpordisõlmi ja seal ristuvad erinevad transpordivahendid. Nende hulka kuuluvad S-Bahn ja piirkondlikud raudteejaamad, mitmed U-Bahni (metroo) liinid, trammipeatused ja lähedalasuvad bussid.
Alexanderplatzi kasutatakse ka tähtsate sündmuste toimumispaigana. Septembri lõpust oktoobri keskpaigani muutub väljak õllesõprade oaasiks, mida siin tähistada Oktoberfest. Pühadeperioodil korraldatakse siin jõulu- ja lihavõtteturge, mille raames saame maitsta hõõgveini ja muid hõrgutisi.
Väljaku lähedusest leiate arvukalt poode, kinosid ja restorane, sealhulgas taastatud kaubanduskeskuse Kaufhofi galerii.
Lühike ajalooline sissejuhatus
Algused: veiseturg ja kuninglik paraadiväljak
Tänase Alexanderplatzi poolt hõivatud alad olid juba keskaegse Berliini ajal rahvarohked, sest need külgnesid (väljastpoolt) värav St. George (saksa: Georgentor)mis oli üks tähtsamaid sissepääsusid linna.
See asus sel ajal siin St. Georgemillest sai linnavärav oma esialgse nime. Sellel alal ei olnud aga mitu sajandit jäigalt määratletud raamistikku. Kõik on muutunud 17. sajandi lõpusaastal, kui Berliin kehtestas range seaduse, mis keelas sigade ja veiste nuumamise ja müümise linnamüüride vahel. Need tegevused viidi üle St. George, luues avatud turu veiste müügiks (saksa: Ochsenplatz), mis on tänase Aleksandri väljaku eelkäija.
IN 1701 Frederick I Hohenzollernist astus ta Berliini esimese Preisimaa kroonitud valitsejana. Soovides jäädvustada tema sisenemist läbi St. Jerzy nimetati ümber kuninga värav, ja endine turuplats edasi Kuninglik väljak. Edaspidi kasutati seda ka paraadide korraldamiseks ja sõdurite harjutuste läbiviimise kohana lähedal asuvates kasarmutes. Väljaku ümber ehitati kahekorruselised majad, milles asusid muuhulgas kõrts.
Alexanderplatzi sünnist II maailmasõjani
Väljakul on praegune nimi, st Aleksandri väljak, mis sai Vene tsaari auks Aleksander I., mis 25. oktoober 1805. aastal külastas Berliini. Tema ametlik vastuvõtt korraldati paraadväljakul kuningliku värava ees. Preisimaa kuningas, kes soovib seda sündmust tähistada Frederick William III juba 2. november andis välja määruse, millega anti väljakule uus nimi. Tasub meenutada, et see oli Napoleoni sõdade periood, mil Venemaa ja Preisimaa olid sõjalises liidus ning sõdisid kõrvuti Prantsuse koalitsiooni vägedega.
IN 1848 Aleksandri väljak oli tunnistajaks veristele kaklustele märtsirevolutsiooni ajal, kui sellele püstitati barrikaadid ja paljud nendes kokkupõrgetes osalejad kaotasid elu.
Järgnevad aastakümned tõid kaasa täieliku muutuse kogu piirkonna iseloomus. IN 1882 avati raudteejaam, mis muutis platsi oluliseks sidesõlmeks. Mõni aasta hiljem rajati katusega turg ja järgmise sajandi alguses rajas ta kaasaegse kaubanduskeskuse Hermann Tietz. Keset väljakut seisis ta kõrgel üleval 7 m skulptuur CBD, Berliini naissoost kehastus, u 1944. aasta see sulatati ja sel viisil saadud materjali kasutati tõenäoliselt relvastuse tootmiseks.
Kuni II maailmasõja lõpuni oli Alexanderplatz Saksamaa pealinna ööelu keskus. Romaaniga saavad tutvuda inimesed, kes soovivad sukelduda tollase Saksamaa pealinna reaalsusesse Berliini Alexanderplatz autorsus Alfred Döblin, mis esitleb jõhkralt 1920. aastate Berliini tumedat palet.
Ajaloolise Aleksandri väljaku lõpp langes aprill 1945, kui peaaegu kõik selle hooned linna eest peetud võitluste ajal tolmuks jäid.
Alexanderplatz jagatud Berliini aegadel
Esimesed kümmekond aastat pärast sõja lõppu oli Aleksandri väljak kahetsusväärses seisukorras. Peal 1960. aastate alguses, Ida-Berliini kesklinna rekonstrueerimise käigus alustati ambitsioonika ehitusprojektiga, et muuta see linna kaasaegseks vitriiniks. SDV võimude jaoks oli sellel algatusel mitte ainult praktiline mõõde, vaid ka mis on sama oluline – propaganda.
Uus Alexanderplatz, mille rekonstrueerimine valmis ca 1971. aastal, võiks uhkusega esindada SDV riigi pealinna. Selle alus oli suur väljak, mis oli kohandatud ainult jalakäijate liikluseks. Sellest tulenevalt toimis see kogunemispaigana ja seda sai kasutada olulisemate riiklike ürituste korraldamiseks. Väljakule endale püstitati kaks installatsiooni - Urania kell ja sõpruse purskkaev, mis on säilinud tänapäevani.
Ta seisis väljaku lõunapoolsel küljel Teletorn (saksa Fernsehturm), mis tõestab GDR-i inseneride mõtteviisi tõhusust, ja põhjaküljel kõrgel 125 m hotell Stadt Berlinkes tänaseni on suurim hotellihoone kogu Saksamaal. Piirkonda ehitati ka teisi pilvelõhkujaid - sh. Õpetajate Maja kui Reisimaja. Kõik sel ajal püstitatud hooned on sõjajärgse modernismi näited ja tekitasid kindlasti omal ajal imetlust, kuid tänapäeval on need kaugel tänapäevaste pilvelõhkujate esteetikast.
FOTOD: 1. Stadt Berlin pilvelõhkuja koos Park Inn hotelliga; 2. Vaade Berliner Fernsehturmile (teletornile) Park Inn'i vaateplatvormilt.
Järgmistel aastakümnetel oli Alexanderplatz Ida-Berliini elu keskpunkt ja rahumeelsete meeleavalduste ajal 1989 ta oli tunnistajaks SDV ajaloo suurimatele kogunemistele. Arvatakse, et ainult 4. november, protestide haripunktis, poolt väljakult käis läbi isegi mitusada tuhat inimest tahtis elada vabas riigis ja vaid paar päeva hiljem langes Berliini müür sümboolselt kokku.
Alexanderplatz täna ja tulevikuplaanid
Varsti pärast Saksamaa taasühendamist algasid ambitsioonikad plaanid väljaku ja selle ümbruse ümberkujundamiseks. Juba sees 1993. aasta ülesandeks koostada uue arhitektuurse ja linnaplaneeringu kavandi koostamine anti lugupeetud arhitektile Hans Kollhoff. Ta tegi ettepaneku lammutada enamik sotsialistlikke hooneid ja püstitada nende asemele kaasaegsed pilvelõhkujad. Löötud hoonete seas pidi see olema vana Hotell Stadt Berlin (tänane Park Inn hotell), mille asemele plaaniti kerkida kolm uut hoonet.
Lõppkokkuvõttes pole seda projekti veel ellu viidud. Praegu (2022. aasta seisuga) ümbritsevad Alexanderplatzi endiselt sotsialismiajast pärit hooned, mida kõigele vaatamata ei saa pidada tänapäevase metropoli vitriiniks. Üks väheseid ümberehitatud rajatisi on Kaufhofi galerii.
Alexanderplatz: vaatamisväärsused ja asjad, mida teha
Teletorn (saksa: Berliner Fernsehturm)
Seisab Alexanderplatzi edelaosas Teletorn Brandenburgi värava kõrval kuulub see Berliini kõige äratuntavamate sümbolite hulka. See püstitati aastatel 1965-69väljaku rekonstrueerimise käigus ning kannab tänaseni Saksamaa kõrgeima hoone tiitlit. Tema Majesteet on sama kõrge kui 368 msealhulgas muidugi antenn.
Teletorn on ka üks Saksamaa külastatumaid turismiobjekte ja asub kõrgel 203 m vaateplatvormi külastab igal aastal üle miljoni turisti!
Kui soovite kuulsat torni külastada, tasub eelnevalt tutvuda sisenemise ja piletite ostmise reeglitega. Kõige olulisema teabe leiate meie juhendist Berliini teletorn – kõik, mida peaksite enne külastamist teadma.
Park Inn hotelli vaateplatvorm
Aastate pärast 1967-70 väljaku loodeküljele püstitati kõrge na 125 m hoone hotell Stadt Berlin. Sellel hoonel on 41 korrust ja võib tiitliga kiidelda tänaseni Saksamaa kõrgeim hotellihoone.
Praegu asub see pilvelõhkujas Park Inn hotell. Millal hoone Berliini siluetti saab, pole aga teada – alates 1990. aastatest on plaanitud see lammutada ja samasse kohta püstitada moodsamad pilvelõhkujad.
Park Inn hotelli ülaosas on avatud vaateplatvorm (Park Inn'i panoraamterrass) asub kõrgusel 120 m. Ta on palju odavam kui teletorn ja parem selle poolest, et meid ei eralda klaas - ja saame imetleda linna panoraami koos kuulsa torniga. Negatiivne külg on see, et me näeme Berliini ainult ühte külge.
Kahjuks pole see atraktsioon sarnaselt Teletorniga kohandatud liikumispuudega inimeste vajadustele. Et tippu jõuda, peame pärast liftiga sõitmist veel viis korrust treppidega üles ronima.
2022. aastal maksis sissepääsupilet 4€.
Urania kell
Avaldati aastal 1969. aasta maailmakell Urania (saksa Urania-Weltzeituhr) on muutunud Berliini maastiku asendamatuks elemendiks. Põrandale asetatud mälestussammas kujutab tuuleroosi punkti praegune aeg 24 ajavööndis.
Disainitud Erich John ehitus ca 10 m see on kitsale betoonalusele asetatud ikosaeedri kujul. Selle ülaossa paigaldati päikesesüsteemi mudel. Hoone keskosa igal seinal on näidatud praegune kellaaeg valitud ajavööndis koos selles asuvate linnade nimedega.
Urania kell on olnud populaarne kohtumispunkt alates selle avalikustamisest.
Sõpruse purskkaev
Asub Alexanderplatzi keskuses Inimestevahelise sõpruse purskkaev (saksa: Brunnen der Völkerfreundschaft) on avalikustatud 7. oktoober 1970. Purskkaevu kujundaja oli sotsialistliku realismi (sotsialistliku realismi) suundumuse esindaja. Walter Womacka.
Purskkaev koosneb 17 erineva suurusega rippuvat kesta (kõrgeim on u. kõrgusel 6,20 m), millest vesi voolab spiraalselt. Purskkaevubasseini välisseina kaunistab fauna ja taimestiku motiiviga friis.
Konstruktsioon on valmistatud erinevatest materjalidest – sealhulgas betoonist, vasest, keraamikast ja klaasist. Kogu purskkaevu läbimõõt on peaaegu 23 m.
Õpetajate maja ümbritseva sotsrealistliku maaliga
Esimene Alexanderplatzi lähedusse püstitatud pilvelõhkujatest oli 54-meetrine õpetajate maja (saksa: Haus des Lehrers), mille ehitamine toimus aastast 1962 kuni 1964. Hoone asub platsi kagupoolsel küljel, tänava vastasküljel.
Pilvelõhkuja enda arhitektuur ilmselt ei rõõmusta turiste, keda sõjajärgne Saksa modernism ei huvita, küll aga tasub läheneda, et näha hoonet ümbritsevat sotsialistlikku realistlikku maali pealkirjaga. Meie elu (Unser Leben). Selle autor oli Walter Womack. Tema loodud teos, mille üldpikkus on ligilähedane 127 meetrit koosneb ca 800 000 (!) värvitud plaadid. Kumbki pool esitab erinevat teemat sotsialistliku ühiskonna elust – alustades tööst ja kunstist, läbi tehnoloogilise arengu ja lõpetades rahuga kommunistlike riikide vahel.
Algselt kasutati hoonet SDV hariduse eest vastutavate organite koosolekute korraldamiseks. Kohe selle kõrvale kerkis tänaseks tuntud kongressimaja Berlineri kongressikeskus.
Vasest bareljeefiga Reisimaja
Teine Alexanderplatzi lähedale püstitatud pilvelõhkuja oli Reisimaja (saksa: Haus des Reisens). See on veel üks kaunistatud hoone Walter Womacki töö. Sel juhul lõi kunstnik vasest bareljeefi, mis on väiksem kui pikkus 25 m ja kõrgus 5 m motiiviga Mees, kes ületab aega ja ruumi (saksa keeles: Der Mensch überwindet Zeit und Raum).
Tegemist on ühe hoonega, mis Hans Kollhoffi plaani järgi pidi lammutama, kuid siiani pole seda projekti teostatud.
