Pinacoteca Brera (omanik Pinacoteca di Brera) Milanos on rahvusvaheliselt tuntud kunstigalerii, millel on rikkalik Itaalia (väheste eranditega) maalide kollektsioon.
Eksponeeritud kunstiteoste hulgas näeme lisaks maalidele ka langobardide kirikutest võetud freskosid ja üksikskulptuure.
Ajalugu ja muuseumi hoone
Muuseum asub paleekompleksis Brera (omanik Palazzo di Brera). Hoone ajalugu ulatub tagasi XIII sajand ja asuda elama Milanosse alandab, ilmik religioosnekes 13. sajandi keskel hakkas kloostrit ehitama ja hiljem Santa Maria kirikust.
Paavsti otsusega Pius V Koos 7. veebruar 1571. aastal seadus sai laiali. Nende valdused, tänu toetusele Charles Borromeo, leidsid tee jesuiitide ordu juurde, kes neid järgmiseks okupeeris 200 aastat. Jesuiidid ehitasid keskaegse kloostri peaaegu täielikult ümber, muutes selle monumentaalseks paleekompleksiks. Rekonstrueerimisprojekti eest vastutas kuulus barokiajastu arhitekt - Francesco Maria Richini. Tööd algasid aastal 1627, kuid ehitus lõppes pärast projekteerija surma.
IN 1773 ajalugu on jälle täisringi teinud. paavst Clement XIV teatas jesuiitide ordu likvideerimisest ja palee läks Lombardia valitseva perekonna kätte Habsburgid. Keisrinna Maria Teresa ta palus abi Itaalia arhitektilt Giuseppe Piermarini, mis kujundas ümber sisehoovi ja lõi Via Brera tänavalt monumentaalse fassaadi. Keisrinna muutis ka hoone otstarvet - sees tekkis raamatukogu, koolid ja tagasihoidlik pinakoteek (kunstigalerii), mis pidi esialgu teenindama Milano kaunite kunstide akadeemia tudengeid.
Pinakoteegi muutmine avalikuks kunstigaleriiks langes kokku Napoleoni domineerimise perioodiga. Prantsuse keiser andis Milanole üle palju kunstiteoseid, mis Põhja-Itaalia vallutuste ajal tema kätte sattusid. IN 1806 toimus pühitsemine Santa Maria kirik Breras. Kunagine tempel eemaldati fassaadist ja jagati kaheks korrusele, mis muudeti muuseumiruumideks. Brera Pinakotheki ametlik avamine avalikuks kunstigaleriiks on toimunud 15. august 1809. Muuseum poleks aga sellisel kujul ehitatud, kui poleks olnud Prantsuse keisrit (ja samal ajal ka Itaalia kuningat), kes oleks tahtnud Milanosse luua Itaalia Louvre’i.
Kõik läbi XIX ja XX sajand galerii omandas uusi töid. Tänu patroonide suuremeelsusele õnnestus koguda Itaalia maalikunsti üks olulisemaid kogusid kogu Itaalias.
Kompleks sai sõja ajal kõvasti kannatada (kunstiteosed õnneks päästeti) ja ehitati kohe peale sõda uuesti üles.
Lisaks kunstigaleriile kuuluvad kompleksi ka: Kaunite Kunstide Akadeemia (omanik Accademia di Belle Arti di Brera), linna vanim observatoorium ja Braidense raamatukogu.
Brera Pinacotheque: vaatamisväärsused
Hoovi- ja paleekompleks
Paleekompleks on külastajatele avatud ja seal saame vabalt ringi jalutada, avastades monumentaalset siseõue ja selle kloostreid.
Siseväljaku keskpunktis on pronksskulptuur Napoleon nagu Marss toob rahu. Prantsuse keiser mõistis sümbolite jõudu nii nagu vaevalt keegi teine ja tahtis oma hiilguse tipus jäädvustada end monumentaalsele valgest marmorist skulptuurile, mille ta oli tellinud. Antonio Canova, suurim läbimurre skulptor Kaheksateistkümnes ja üheksateistkümnes sajand.
Kunstnik valis klassitsistliku vormi, milles ta ühendas Bonaparte'i näo ja Rooma sõjajumala Marsi alasti keha. Keisrile see nägemus aga ei meeldinud ja ta käskis Canoval talle mundri selga panna.. Skulptor väidetavalt keeldus, väites, et ta ei näe võimalust, et valitseja saaks Prantsuse põlvpükse kandva korraliku kujutise.
Marmorskulptuur ei leidnud Prantsusmaal kuigi positiivset vastuvõttu. Teose kunstilisust hindas Itaalia asekuningas Eugene de Beauharnaiskes tellis pronksivalu. Koopia tegi v 1811 Francesco Righetti oma pojaga. Skulptuur ilmus St. 1859, linna sisenemise puhul pärast võidukat Magenta lahingut Napoleon III ja Viktor Emmanuel II. Marmorist originaal on nüüd elamus Apsley maja Londonis.
Pinakoteek
Muuseum asub teisel korrusel. Juba enne ekskursiooni alustamist näeme läbi klaasi Teresa tuba, üks ilusamaid tube Braindese raamatukogud (Biblioteca Nazionale Braidense). Saal võlgneb oma nime raamatukogu asutajale keisrinna Maria Teresale. Ta vastutas sisekujunduse eest Giuseppe Piermarini, kuulsa La Scala disainer. Lugejad, kellel on rohkem aega, võivad proovida külastada ka raamatukogu ennast, mis on mõnikord külastajatele avatud.
Muuseumi väljapanek on jaotatud kronoloogiliselt ja piirkondlike koolkondade (sh Veneetsia, Langobardi, Kesk-Itaalia) alusel. Tähtsamate tööde hulgas on ingliskeelsed kirjeldused, mitte ainult kuivad kuupäevad, vaid ka huvitavad ja vähemtuntud faktid.
Vaatamisväärsuste marsruut algab ruumi külastamisega, kus me näeme 14. sajand aastast võetud freskod Mocchirolo oratoorium. Maalid eemaldati algse Püha Püha kabeli seintelt. 1949. aastal ja need olid ühes muuseumi ruumis peaaegu täiuslikult reprodutseeritud.
Seejärel jälgime ruume ükshaaval (neid on kokku 38), millest igaüks keskendub erinevale teemale.
Temaatiline jaotus (valitud teemad):
- keskaegne,
- Veneetsia maali ajastust XIV-XVI sajandil (sh Tintoretto, Paolo Veronese, Tycjan, Vittore Carpaccio, Giovanni Bellini, Cima da Conegliano),
- Veneetsia ja Lombardi maal z XVI sajandil,
- Lombardi värvimine koos XVI sajandil (sh Bramantino, Vincenzo Foppa, leonardlased - kunstnikud, kes töötavad Leonardo da Vinci loomingule viitavas stiilis),
- Veneetsia portreed XVI sajandil,
- freskod Lombardia kirikutest ja kabelitest XIV-XV sajandil,
- maaliga Kesk-Itaaliast XV-XVI sajandil (sh Rafael, Donato Bramante, Correggio, Piero della Francesca, Carlo Crivelli),
- maneerlikkus,
- naturalismi ja klassitsismi vahel (sh Caravaggio, Annibale Carracci, Guido Reni),
- Rubens – baroki poole,
- portreed,
- natüürmort,
- sakraalne kunst 18. sajand (Giovanni Battista Tiepolo),
- Veneetsia maal koos 18. sajand (sealhulgas Canaletto, Bernardo Bellotto, tuntud kui Canaletto noorem),
- Itaalia maalikunst XIX sajandil (sh Francesco Hayez, Giuseppe Bossi, Andrea Appiani, Silvestro Lega, Giovanni Fattori).
Muuseumi külastades avaneb ainulaadne võimalus läbi klaasi näha renoveerimisstuudiot ja kahte ladu (mis asuvad ringkäigu marsruudil), kus hoitakse kunstiteoseid, mille jaoks näitusel ruumi ei jätkunud. Muuseumi kogu on nii ulatuslik, et paljud teosed (eriti kehtib see langobardide kunstnike maalide kohta aastast XVII kuni XIX sajand) ei kuvata kunagi ekraanil. Märkimist väärib - muuseum teeb kampaania raames mitu korda aastas ladudest valitud teosed kättesaadavaks Varjatud Brera (Brera mai vista).
Planeerida tasub u 90-120 minutit.
FOTOD: 1. "Maria pulm Józefiga" - Rafael Santi; 2. "Madonna ja laps Padova Püha Antoniusega" – Antoon van Dyck.
Kollektsioon: valitud kunstiteosed ja olulisemad kunstnikud
Muuseum võib uhkustada selliste kunstnike töödega nagu: Caravaggio, Piotr Rubens, Donato Bramante, Rafael, Tycjan, Lorenzo Lotto ja Tintoretto. Valdav osa teostest on pühendatud sakraalteemadele või nendega tihedalt seotud, kuid näitusel on ka portreesid, maastikke või natüürmorti.
Valitud teosed:
- Õhtusöök Emmauses (Caravaggio),
- Viimane õhtusöök (Peter Rubens) – Milano viimase õhtusöömaaja teine kuulsaim tõlgendus – sel juhul aga kogunesid kõik laua taha. Kõik figuurid, välja arvatud üks, on näoga Jeesuse poole. Ainult Juudas vaatab kõrvale, kelle jalge ette on kunstnik väärakalt asetanud koera – klassikalise lojaalsuse sümboli.
- Kristus samba juures (Donato Bramante),
- Maria ja Józefi abielu (Rafael Santi)aastal maalinud kunstnik 1504kui ta veel tema nimel töötas. Pulmastseeni taustal meenutab tempel Donato Bramante projekteeritud kabelit Tempietto Roomas,
- Surnud Kristus (Andrea Mantegna),
- Leides surnukeha St. Mark (Jacopo Tintoretto),
- Vaade Suurele kanalile Punta della Doganalt ja Vaade Suurele kanalile Punta della Dogana (Canaletto) suunas,
- Jutlus St. Mark Aleksandrias (Gentile ja Giovanni Bellini) - vendade Bellinide monumentaalne maal (Gentile alustas tööd ja pärast tema surma lõpetas töö Giovanni), mis varem rippus vastuvõtul Scuola Grande di San Marco, rikkaim Veneetsia vennaskonnast. Enne tööle asumist lahkus Gentile Konstantinoopolisse, kust võttis kaasa osa idamaistest elementidest – nt taamal on näha mošee,
- Donato Bramante freskodmille kunstnik valmistas sõbra, poeedi Milano residentsis Gaspare Ambrogio Visconti. Tuntuim teos kujutab kahte kreeka filosoofi: Demokritos ja Herakleitoskes istuvad maakera ääres, mis kujutab maailmas tuntud maailma XV sajand,
- kips mudel esitledes Napoleon naguMarss toob rahu (Antonio Canova), mis sündis pronksivalamise töö käigus. Mudel paigutati muuseumi Pinakoteeki piduliku avamise puhul.
Kuigi galeriis domineerivad sakraalteemalised tööd, leiavad enda jaoks midagi ka teiste motiivide austajad. Näiteks pintslipildid Francesco Hayez, romantismiajastu itaalia maalikunstnik. Tema tööde hulgas näeme muuhulgas kuulus Suudlus ja vähem tuntud Melanhoolia.
FOTOD: 1. "Püha õhtusöök" - Rubens; 2. "Melanhoolia" - Francesco Hayez.
Tähtsamad kunstiteosed (koos võimalusega kontrollida, kas need on parajasti eksponeeritud) on leitavad muuseumi ametlikult kodulehelt sellel aadressil.
Caffè Fernanda kohvik
Peale ringkäiku saame minna kohvikusse Kohvik Fernanda, mis asub Pinakoteeki ajaloolises esikus ja avaneb otse kloostri poole.
Kohviku siseviimistlus see viitab eelmise sajandi 50. aastate Milanole. Rippub lati kohal XVI sajandil pintsliga värvimine Pietro Damini P "Akvitaania hertsogi pöördumine". See on ideaalne koht puhkamise hetke leidmiseks pärast intensiivset galeriikülastust.
Pole üllatav, et hinnad ei ole kõige madalamad, kuid need pole ka palju kõrgemad kui teistes Milano kohvikutes. Me ei pea istuma ühegi laua taga (hinnad lauas on kõrgemad) - läksime lihtsalt klaasiga välja kloostrisse ja puhkasime siseõue imetledes.