Aidake saidi arendamisel, jagades artiklit sõpradega!
Poleks liialdus öelda, et Père Lachaise on maailma kuulsaim kalmistu. Nekropoli külastavad igal aastal sajad tuhanded turistid, mistõttu on see üks populaarsemaid sihtkohti Pariisi reiside marsruudil.
Ajalugu
Koha nimi on seotud jesuiidiga François de la Chaise. Ta oli Louis XIV pihtija, erakordselt mõjukas isik, kes oli seotud Versailles’ intriigidega. Räägitakse, et just tema ajendas kuningat Nantes'i edikti tühistama. Ta elas linnast väljas piirkonnas, kuhu 19. sajandi alguses rajati uus Pariisi surnuaed. Nekropol sai nime kuulsa munga (Cimetière du Père-Lachaise tähendab sõna-sõnalt "Isa de la Chaise kalmistu").
Otsus luua uus matmispaik tulenes Napoleon Bonaparte'i kehtestatud uue seaduse sätetest. Samuti reguleeriti kalmistutega seotud küsimusi. Esimene inimene, kes sinna maeti, oli väike tüdruk – Pariisi eeslinnast pärit vaese käsitöölise tütar. Kahjuks kalmistu polnud populaarne pealinna elanike seas. Esimesel eksisteerimisaastal toimus seal vaid kümmekond matust. Prantslased ei tahtnud puhata surnuaial, mis ei olnud kiriku vahetus läheduses. Püüab finantskatastroofi vastu seista administraatorid tuli välja ebatavaline idee - viis Molière'i ja la Fontaine'i luude ülekandmiseni Père Lachaise'ile.
See korralikult avalikustatud pidu pani pariislased oma suhtumist muutma – sellele mõjus ka tõsiasi, et nende lähedased said puhata maailmakuulsuste kõrval. Järgmise kolmekümne aasta jooksul maeti siia üle kümnete tuhandete inimeste. Juhtus huvitav sündmus aastal 1817 - Heleza ja Abelardi kuulsate armastajate säilmed viidi kalmistule.
Nekropolide populaarsus kasvas jätkuvalt ja Père Lachaise'i laiendati mitu korda. 1894. aastal rajati krematoorium ja kolumbaarium (s.o koht, kuhu asetatakse tuhaga urnid). Üks tähtsamaid episoode selle koha ajaloos oli Pariisi kommuun – Versailles tulistas siin üle saja vangistatud mässulise. Władysław Broniewski kirjeldas neid veriseid sündmusi luuletuses "Pariisi kommuun".
"(…) Père Lachaise'i kalmistul on õhtu juba saabunud, sein läheb õhtuhämaruses valgeks. Ei, see ei ole rohu lõhn - see on vere lõhn! See ei ole surnuaed - see on kummituslik kindlus!"
Raske öelda, kui palju inimesi sellel maatükil täna puhkab. Ettevaatlikud hinnangud ütlevad 300 000, kuid kalmistuvõimude sõnul maeti ainuüksi haudadesse miljon surnukeha (pluss kaks korda rohkem urnides)! Huvitaval kombel kerkib kalmistule ikka uusi matuseid – nii mõnegi kuulsuse seast igaveseks puhkuseks loa saamine allus aga mitmele regulatsioonile. Esiteks pidi lahkunu olema surmahetkel pariislane või Prantsusmaa pealinna elanik. Selle põhjuseks on kasvavad probleemid Père Lachaise'i paigaga …
Vaatamisväärsused
Parim viis kalmistule jõudmiseks on metrooga. Jaamad metrooraudtee, kust pääseb nekropolile, on: Père Lachaise, Philippe Auguste, Alexandre Dumas ja Gambetta.
Peasissekäik see asub Père Lachaise'i jaamas, ülejäänud neli bussipeatustes 26, 60, 61, 64, 69, Gambetta metroojaamas ja bussipeatuses 76.
Kalmistu pindala on üle 40 hektari, nii et selle külastamine võtab tavaliselt üsna kaua aega. Peame arvestama, et vaatamata nekropoliteenistuse pingutustele võib konkreetsete hauakivide leidmine võtta palju rohkem aega, kui plaanime. Kõiki kuulsaid inimesi, kes sellesse piirkonda maeti, on raske nimetada, kaardi enimkülastatud haudade asukohtadega leiab siit: link.
Allolevasse artiklisse oleme lisanud fotod ja põhiteabe inimeste kohta, kelle maetud Père Lachaise'i välja valisime. Valik on puhtalt subjektiivne, soovitame teil oma marsruute mööda kõndida.
Fryderyk Chopini haud (11. osa)
Kuulsaim siia maetud poolakas suri 17. oktoobril 1849. aastal. Tema matustel osales palju pariislasi, matuserongkäiku juhtis prints Adam Jerzy Czartoryski. Muusa Euterpe iseloomuliku hauaskulptuuri valmistas Solange Sandi (George Sandi tütar - Chopini armuke) abikaasa Auguste Clésinger.
Jim Morrisoni haud (6. osa)
Vokalist kuulus bänd "Uksed" ta leiti 1971. aasta juulis Pariisi hotellitoast surnuna. Tema surma asjaolud tekitavad siiani palju kahtlusi. Reeglina on laulja ja poeedi väikesel hauakivil palju, mis on surutud lähedal asuvate monumentide vahele lilled ja … sigaretid. Need toovad fännid, avaldades austust muusikule, kes suitsetas oma eluajal suures koguses tubakat.
Oscar Wilde (89. osa)
See luuletaja ja skandalist veetis oma viimased eluaastad Euroopas oletatava nime all. Ta suri 1900. aastal Pariisis (muutus surivoodil katoliiklusse) ja siia ka maeti. Hauaskulptuuri küsimus oli algusest peale vastuoluline. Kõlas hääli, et see peaks kuidagi viitama kirjaniku teostele, kuid mõned arvasid, et parem on haud niisama jätta. Lõpuks lõi monumendi Jacob Epstein. Tema hauakivi viitab Assüüria kunstile ja seda tõlgendatakse vaba poeedi sümboolse esitusena. Skulptor lõpetas oma töö kohapeal, sattudes korduvalt vastuollu politseiga. Pariislased olid skandaaliks kuju realistlikult kujutatud suguelundite pärast. Lõpuks vandaalitseti kivist fallos 1961. aastal. Aastaid oli traditsioon, mille kohaselt jätsid hauda külastavad naised monumendile jäljendi oma huulepulgaga maalitud huultest. Poeedi perekonna hävingu ja protestide tõttu kinnitati skulptuur klaasplaadiga.
Kommunaaride müür (76. ja 77. osa vahel)
Pere Lachaise'i kalmistu on Pariisi kommuuni võitlejate üks viimaseid vastupanupunkte. Siin lasti maha 147 inimest ja nekropoli seinal on siiani kuulijälgi. See on oluline koht Prantsuse vasakpoolsete ja töölisliikumise jaoks. Sellesse piirkonda maeti Karol Marxi tütar ja tema abikaasa - filosoof Paul Lafargue, kes sooritas enesetapu läheneva vanaduse kartuses.
Auguste-Ernest Caillat (2. osa)
Ilmselt see nimi palju ei ütle, pole ka ime, sest mees oli alkoholikaubandusele spetsialiseerunud Pariisi kaupmees. Miks on see siis meie nimekirjas? Kuulsa prantsuse arhitekti Hector Guimardi kujundatud kauni hauakivi tõttu. Kindlasti näete oma jalutuskäikudel Pariisis palju selle kunstniku töid, sest just tema tegi kuulsad sissepääsud metroojaamadesse. Père Lachaise'i hauakivi on lainet või surilina meenutav graniidist monument. Skulptuuri kroonib juugendrist.
Casimir Perier (13. osa)
Selle kuulsa poliitiku (kuningliku võimu piiramise pooldaja) haud paistab kindlasti teiste seast silma. Kõrge kivist postament koos lahkunu metallskulptuuriga meenutab pigem monumenti kui klassikalist hauakivi. Huvitaval kombel sai selle Prantsuse peaministri nime ka üks surnuaiaallee.
Heloiza ja Abelard (7. osa)
Ajalugu keskaegsed armastajad aastaid on see inimeste kujutlusvõimet sütitanud. Pole ime, et kalmistu ametiasutused tahtes julgustada pariislasi siia surnuid matma otsustas filosoofi ja tema õpipoisi luud Père Lachaise’ile üle anda. Neogooti stiilis hauakivil on väga huvitav ajalugu. Abelard maeti algselt St. Marcel Chalon-sur-Saône'is. Kuid pärast Heloise'i surma hoolitses Peeter Auväärne, et armastajad puhkaksid ühes kohas (Abbaye du Paraclet's, Ferreux-Quincey linnas). Prantsuse revolutsiooni ajal viidi säilmed Nogent-sur-Seine'i kirikusse. Seal leidis prantsuse arheoloog Alexandre-Marie Lenoir need, uuris ja ostis luud. Seejärel ostis ta Abelardi esimese hauakivi jäänused ja muud keskaegsed säilmed. Just nendest (ja tänapäevastest elementidest) lõi ta uue, varikatusega hauakujulise monumendi. Pärast Père Lachaise'i üleviimist sai monument õnnetute armastajate palverännakute kohaks. Huvitaval kombel väidavad mõned inimesed, et paari säilmed ei lahkunud kunagi kloostrist ja on seal siiani.
Théodore Géricault (12. osa)
Huvitav näide hauakunstist on ka Prantsusmaa ühe tuntuima romantismiajastu kunstniku hauakivi. Kivisoklil näeme poollamavat maalikunstnikku, pintsel käes. Bareljeef, millel on kujutatud Géricault' kuulsaimat lõuendit "Medusa parv", on asetatud veidi madalamale.
Edith Piaf (97. osa)
Kuulsa prantsuse kirjaniku haud asub kalmistu uues osas ja (peale külastajate poolt siia jäetud arvukate lillede) ei paista see millegi erilisega silma. Edith Piaf puhkab perekonna hauaskirjaga Famille Gassion-Piaf (Gassion oli laulja tegelik perekonnanimi).
Amedeo Modigliani (96. osa)
École de Paris esindaja, kes suri tuberkuloosi ta lebab ühes hauas oma armukese Jeanne Hébuterne'iga. Maalikunstniku surmast kuuldes sooritas neiu aknast alla hüpates enesetapu (oli kaheksandat kuud rase). Tema perekond blokeeris aastaid võimalust viia naise surnukeha Modigliani hauda (arvati, et nende suhe mõjus talle hävitavalt). Tavaliselt lebavad ühisel hauaplaadil kivid. Juudi traditsioonis (Modigliani oli Itaalia juut) on see heateo ja käsu täitmise vorm, mille allikas on Piibel.
Molière ja Jean de La Fontaine (25. köide)
Tõenäoliselt ei näeks Père Lachaise'i kalmistud tänapäeval nii uhked välja, kui mitte neid kahte hauda. Just suure näitekirjaniku ja kuulsa muinasjutuautori jäänuste teisaldamine siia muutis prantslaste suhtumist uude matmispaika. Kahjuks on täna kahtluse all, kas siin puhkavad luud kuulusid tõesti pastakameistritele. Molière’i puhul ei ole meil kirjaniku haua hilisema ümberpaigutamise kohta dokumentatsiooni. La Fontaine'i puhul põhines see Pierre-Joseph Thoulier d'Olivet' mainimisel, kes väitis, et Molière'i kõrval puhkab kuulus fabulist. Mõned allikad viitasid aga, et lahkunu maeti Süütute kalmistule, mida tänapäeval ei eksisteeri. On võimatu kindlaks teha, kellel oli õigus.
Miguel Ángel Asturias (10. kd)
Üks ebatavalisemaid hauakive, mida siin näha saame, püstitati Guatemala kirjanikule Astuuriasele, Nobeli kirjandusauhinna võitjale. Kuna prosaisti peeti Lõuna-Ameerika indiaanikultuuri kaitsjaks, on tema haual maiade kunstile viitav sammas.
Monumendid
Mälestised asuvad nekropoli kirdeosas. Mõned neist on pühendatud II maailmasõja surmalaagrite (sh Auschwitzi) ohvritele, mõned 20. sajandi sõdade veteranidele (üks neist püstitati poolakate auks) ja mõned Prantsusmaa lennuõnnetuste ohvritele.