Aidake saidi arendamisel, jagades artiklit sõpradega!

Ara Pacis (Rahu altar) Roomas on see sadade kildude auks ehitatud monumentaalne ohvrialtar Octavian Augustus, keiser, kes lõpetas vabariigi eksisteerimise viimastel aastakümnetel kogu Rooma maailma piinanud veriste kodusõdade perioodi.

Monumenti peetakse varajase impeeriumi monumentaalsete skulptuuride üheks parimaks näiteks. Tänapäeval hoitakse seda spetsiaalselt kohandatud muuseumipaviljonis, kus saame seda kogu oma hiilguses imetleda.

Augustinuse rahu altar

Algab Ara Pacise lugu 4. juulil 13 e.m.a. Sel päeval Rooma senat, kes soovib tähistada Octavian Augustuse võidukat sõjakäiku Hispaania ja Gallia, hääletas pärast kolmeaastast eemalolekut naasvale keisrile ohvrialtari püstitamist.

Augustus läks ajalukku kui see, kes lõpetas veriste kodusõdade perioodi ja ühendas Rooma riigi. Tema valitsemisaegu nimetatakse sageli kui Pax Romana (Poola-Rooma rahu) või Pax Augusta. Need väljendid on tuletatud varem vähe tuntud nimest 13 e.m.a. rahujumalanna Paxmillele pühendati altar ja mis sai mõneks ajaks Rooma impeeriumi sünonüümiks.

Monument seisis peal Marsi väliiidse tee lääneküljel Flaminia kaudu (olevik Via del Corso), umbes 450 m oma praegusest asukohast. Kohavalik polnud juhuslik, just siin pidi August võidukalt linna tagasi tulema. See püstitati praegusele Pantheonile eelnenud templi ja Augustuse monumentaalse mausoleumi vahele. Oma loomise ajal oli Marsi väli lihtsasti öeldes suurepärane heinamaa, kus armee ja noored roomlased harjutasid ning monument ise seisis üksi roheluse vahel.

Ara Pacise ehitamine jätkus kolm ja pool aastat. Toimus altari pühitsemine 30. jaanuar 9 e.m.a. (huvitaval kombel oli August Livia naise sünnipäev). Monument aga seisis mudasel alal, mille tagajärjel see tõenäoliselt maa alla varises ja mõne sajandiga pinnalt kaduma. Ikka veel sees 2. sajand monument oli näha, kuid juba siis tõusis ümbritseva pinnase tase peaaegu kolm meetrit.

Arhitektuur ja reljeefid

Ara Pacis oli arhitektuuriliselt monumentaalne Rooma vorm ohvrialtar (ladina ara). Selle keskne osa oli tegelik altar, mis asetati mõõtmetega platvormile 6 x 7 m. Seda ümbritses valgest marmorist müür, mis oli ehitatud mõõtmetega ristkülikukujulisele plaanile 11,6 x 10,6 m. Altar oli suunatud läände. Siseruumidesse oli kaks sissepääsu. Tagumine, ida poole, oli otse Via Flaminia poole ja oli selle kõrgusel. Läänepoolne sissepääs oli suunatud allpool asuva Marsi välja poole ja sellel oli trepp.

Ülemistes osades müüri välisseinu kaunistasid suurejoonelised kreeka stiilis reljeefid ajaloolistel, mütoloogilistel ja allegoorilistel teemadel. Konkreetsete motiivide valik ei olnud kuidagi juhusele pühendatud - kõik stseenid viitasid ühel või teisel viisil varajase impeeriumi ametlikule ideoloogiale ja neil oli puhtalt propagandamõõde. Võttes arvesse skulptuuristiili, võib oletada, et nende teostus telliti parimatele Kreeka kunstnikele. Välisseinte alumisi osi kattis acanthus flagellum’ist koosnev dekoratiivne ornamentmuster.

Põhja- ja lõunaseinal on kujutatud pidulikku rongkäiku (võimalik, et tegemist oli aastal korraldatud ametliku rongkäiguga. 13 e.m.a. altari püstitamise puhul). Selle killud on säilinud tänapäevani, mis teeb selle Rooma kunsti vanim portreerühm, mis kujutab keisrit, tema perekonda ja Rooma valitseva klassi esindajaid. Lisaks lähimale Augustusele on reljeefil kõrgeimad preestrid, senaatorid ja ametnikud, kellest osa saab ära tunda ees- ja perekonnanime järgi (sh Marcus Agrippa, Gaius Caesar ja Livia), aga ka tavaelanikke. Kõige tähtsamad isiksused asusid lõunaküljel ja õnneks jäid erinevalt põhjaküljest nende algsed pead ellu. Rongkäigul osalevate inimeste järjekord oli hoolikalt läbi mõeldud. Perekonnaliikmete puhul tulenes see suhtest keisriga ja pärimisliinist, teiste puhul aga nende staatusele tolleaegses riigis.

Sissepääsude mõlemal küljel on bareljeefid, mis viitavad vaimsetele ja materiaalsetele hüvedele, mida igavene linn võlgnes Augustuse valitsusele. Ida sein, st Via Flaminia poole, oli hoone avalik fassaad. Sellel on kaks reljeefi, mis viitavad Rooma universaalsele missioonile koos motiiviga. Paremal näidatud jumalanna Roma, keda ümbritsevad Honos ja Virtus, kehastades au ja julgust lahingus.

Vasakul pool näeme kujutavat bareljeefi Emake Maa (võimalik, et jumalanna Veenus, Julia perekonna suur ema, kes pidi põlvnema legendaarse Aenease pojast) kahe beebiga süles viljakuse sümbolina. Neid valvavad kaks heatahtlikku loodusvaimu Ookean ja Vesi. Naise jalge ees puhkavad lehm ja lammas ning kogu stseen on lõpetatud puuviljade ja lilledega. See skulptuur on tänu aastal tehtud restaureerimisele heas korras 1784 kõrval Francesco Carradori.

Järgmised kaks reljeefi paigutati lääneseinale ehk siis see, mida näeme kohe pärast muuseumisse sisenemist. Üks neist näitab grotti Luperkalkus emahunt pidi Romulust ja Remust toitma ning teine näitab ohvrit Aeneas, legendaarne Troojast pärit põgenik. Temaga on kaasas poeg Ascanius. Octavian Augustus ehitas oma asutamismüüdi roomlaste legendaarse eellase Aenease perekonna järeltulijana, kes pärast Troojast põgenemist Laziosse sattus.

Reljeefidega olid kaetud ka välisseina siseseinad. Nende alumine osa meenutas ilmselt puitseina ja ülemine osa oli kaetud naturalistliku motiiviga. Altar ise on samuti kaunistatud bareljeefidega, millel on stseen rongkäigust, kus ohverdatakse kolm looma - siga, lammas ja pull. Lisaks loomadele esitletakse preestreid, võimuesindajaid ja vestaale.

Ara Pacis Augustae hilisem ajalugu ja rekonstrueerimine

Lõpuks sattus Rahualtar maa alla ja vajus mitmeks sajandiks unustuse hõlma. Sel ajal oli Marsi väli kaetud hoonetega ja muutis täielikult oma iseloomu. Esimesed monumendi killud leiti ehitamise käigus Peretti palee (omanik Palazzo Peretti) sisse 1568kuigi keegi ei saanud siis aru, mis tegelikult leiti. Seejärel kaevati välja kümme fragmenti ja saadeti erinevatesse elamutesse Euroopas, sealhulgas Villa Medici sisse Rooma, Uffizi palee Firenzes, Viini või Pariisi.


Leiti veel seitseteist fragmenti aastal 1859kui tehti ehitustöid palee vundamentidel. Siinkohal olid võimud peaaegu kindlad, et kõik elemendid mahuvad ühte monumenti, mis suure tõenäosusega oli pühendatud Octavian Augustusele. Ara Pacise kaasaegses ajaloos toimus läbimurre 1903. aastalaastal, kui ta oli Saksamaal Lübeckis sündinud arheoloog Friedrich von Duhn avastas leitud kildude otstarbe ja määras altari täpse asukoha. Lisaks oli võimalik teha täiendavaid väljakaevamisi, mille käigus avastati järgmised mitukümmend fragmenti.

Õnneks (monumendi jaoks) ja õnnetu (Itaalia rahva jaoks). 1922. aastal Itaalia peaministriks sai Benito Mussolini. Fašistlik diktaator võrdles end esimese Rooma keisriga ega säästnud ressursse au andmiseks 1938 2000. sünniaastapäev. Pidustuste kroonimise tseremooniaks oli rekonstrueeritud Rahualtari avamine.

Enne aga sai asuda leitud kilde kokku panema, oli vaja jõuda seni ligipääsmatule alale palee all, kus sügaval maa all (isegi kuni seitse meetrit allapoole) suurem osa monumendist oli alles. Selleks toestati ja kindlustati kaasaegne hoone varisemise vastu, misjärel algas selle all oleva pinnase kuivendamine, mis võimaldas pääseda kõige madalamatel tasapindadel lebavate säilmete hulka. Suurejoonelise kampaania tulemusena kaevati see välja 75 suuremat fragmenti ja lugematu arv väiksemaid. Ülejäänud elemendid imporditi edukalt kogu Euroopast – erandiks on killuke rongkäigust põhjafriisist, mis on asendatud valamisega, mille originaal asub Pariisis Louvre’is.

Monumendi uueks asukohaks valiti Tiberi vall ja väljaku lähiümbrus Piazza Augusto Imperatoremille keskel asus monumentaalne Augustuse mausoleum. Selleks ehitati spetsiaalne paviljon, mis sai II maailmasõja ajal tugevalt kannatada.

Pärast sõda mõeldi monumendi saatuse peale kaua. Ainult lõpus XX sajand ameerika arhitektilt telliti uus muuseumihoone projekteerimine Richard Meier. Selle peamiseks ülesandeks oli kujundada ruumikas paviljon, kus sees on püsiv niiskus ja temperatuur, summutades tiheda liiklusega tänava müra. Lungotevere Augustas ja näitusealaga. Klaasist ja terasest ehitatud hoone avati ametlikult aastal aprill 2006.

Museo dell'Ara Pacise külastamine

Ara Pacise muuseum (omanik Museo dell'Ara Pacis) see keskendub eranditult Rahualtarile ja rekonstrueeritud monument on selle keskne osa. Lisaks ootavad külastajad muu hulgas:

  • leitud altari killud, mida rekonstrueerimisel ei kasutatud,
  • visualiseeringud, mis näitavad, kuidas altar võis oma hiilgeaegadel välja näha ja milliste värvidega olid kaetud selle seinad,
  • infotahvlid (mis esitlevad mh nimeliselt rongkäigus kõndivaid inimesi),
  • lühifilm, mis tutvustab monumendi saatust ja selle leidmise ajalugu,
  • mudel, mis esitleb Marsi välja vahetult pärast Ara Pacise mäge.

Näitusel on ka kildvalandid Ara Pietatise altarist dateeritud tema valitsusajal Claudius (41-54 aastat). Huvitaval kombel asetati originaalid Rooma palee fassaadile, kust avaneb vaade aiale Villa Medici.

Planeerida tasub u 30-45 minutit. Hetkel kehtivaid piletihindu saad vaadata siit ja lahtiolekuaegu siit.


Praktiline näpunäide! Muuseumihoone seinad on klaasist ja terasest. Seda tasub meeles pidada ka pärast pimedat (või väga pilvise päeva) külastust planeerides, sest hoonesisene kunstlik valgustus on õrn ja monumendi tajumine võib olla teistsugune kui päikesevalguse puhul (mis ei tähenda, et hullem - lihtsalt erinev).

Praktiline näpunäide! Kui soovime Rahualtarit ilma piletit ostmata näha, võib proovida sellele pilgu heita läbi Augusta Lungotevere poole jääva akna.

Aidake saidi arendamisel, jagades artiklit sõpradega!

Kategooria:

Euroopa