Pärast pikki aastaid Atlandi ookeani põhja ja Titanicu rusude uurimist ei õnnestunud leida kõigi katastroofi ohvrite surnukehi. Kui laev kaheks murdus ja selle osad kiiresti alla laskuma hakkasid, kuni lõpuks vee alla kadusid, puistasid merehoovused selle killud ja laeval viibinud inimeste surnukehad laiali suurele alale ookeanipõhja.
Titanicu 2228 reisijast jäi katastroofist ellu vaid seitsesada kolmkümmend. Peaaegu kaheksakümmend protsenti meeskonnast hukkus, sealhulgas kõik mehaanikud, kogu orkester, vanemtelegraaf ja kapten Smith, kes oli andnud endale au uppuvat laeva mitte maha jätta. Thomas Andrewsi, kes vastutas Titanicu ehituse eest, nähti viimati suitsuruumis pärast kahte öösel. Kindel on, et ta hukkus avariis, kuigi tema surnukeha pole leitud. Üks telegraaf ja ohvitser päästsid end ümberkukkunud paadil abi oodates.
Õnnetuses hukkus vähem kui pooled esimese klassi reisijatest. Teises klassis sõitjatest hukkus üle poole ja kõige vähem privilegeeritud kolmas klass kaotas kolmveerand inimestest. Titanicu päästepaatides oli ruumi 1000 inimesele, kuid evakuatsiooni algus oli väga hoolimatu ja kaootiline. Paadid olid lahkumas, kuigi ruumi oli veel palju ja seetõttu olid järgmised paadid ohtlikult ülerahvastatud.
Vette kukkunud õnnetud ei pakkunud kellelegi suurt huvi. Nad üritasid end päästa, hüpates laevalt suurematele esemetele ja mööblile, mis pinnal vedelesid. Need olid aga läbimärjad ja temperatuur oli nii madal, et pakane tappis nad väga kiiresti. Viies ohvitser Geoffrey Lowe osutus kangelaseks, kes päästis mitu elu, jagades ellujäänud mitmeks paati ja püüdes seejärel inimesed veest välja. Tal polnud aga füüsilist võimekust kõiki aidata, mistõttu teised triivisid abi oodates jäises ookeanis.
Paanika, mis puhkes, kui kõik äkitselt mõistsid Titanicu saatuse paratamatust, viis Dante stseenideni. Mõned mehed üritasid naiste ja laste silme all hüsteeriliselt päästepaatide juurde pääseda. Hirm oma elu pärast varjutas moraali ja au. Nende impulsside jahutamiseks kuuldi hoiatuslaske. Mõned tunnistajad ütlesid isegi, et enne kella kahte öösel oli tulistamise tagajärjel mitu surma.
Tänapäeval on teada, et kui Titanic oleks varustatud õige arvu päästepaatidega, võiks selle katastroofi üle elada palju rohkem inimesi. Selle disainerite uhkus ja petlik enesekindlus tähendas, et kõigi inimeste päästmiseks äärmuslikus olukorras ei jätkunud paate. Kahjuks juhtus sel ööl ekstreemne olukord ja keegi ei suutnud heastada hooletust, mis laeva projekteerimisel oli tehtud. Kahekümnenda sajandi alguses kehtisid veel täiesti aegunud regulatsioonid, mis nägid ette reisijate klassifitseerimise.
Kui oleks otsustatud päästa kõik kordamööda, ilma pealesurutud korrata oleks päästetud rohkem inimesi. Sellises traagilises olukorras aga meenus, et kolmanda klassi reisijad tuleks ülejäänutest eraldada. Selle, kas keegi jääb ellu, määras tema rahvus, sugu ja klass, kus ta reisis. Esimese klassi ameeriklastel oli parim võimalus ellu jääda. Osa reisijaid läks koos laevaga põhja, osa uppus pärast vette kukkumist, paljud aga ei saanud abi ja külmusid enne, kui see sinna jõudis.
Laev põrkas kokku jäämäega kella 23.40 – 14. aprilli paiku. 15. aprillil kell 2.20 öösel laev uppus.