Kui hakkasime oma reisi planeerima Milanominu peas algusest peale hoopis Duomo katedraal kui Sforza loss esikoha võttis staadion San Siro, kus kaks klubi mängivad oma matše - AC Milan ja Inter.
Tänaseks on mõlemad meeskonnad üsna keskmised mängijad, aga minu noorusajal olid nad üks Euroopa paremaid meeskondi, kes olid edukad nii Itaalias. Serie A ja Euroopa Meistrite liiga.
San Siro staadioni saab külastada esmaspäevast reedeni kell 9.30–18.00 (võimalik, et mängupäevad välja arvatud).
Staadionile jõudmine pole keeruline, kõige parem on kasutada metrooliini M1 ja väljuge jaamas Piazzale Lotto. Siis saame natuke mööda tänavat jalutada Viale Caprilli kuni staadionini (see pole nii lähedal!) või sõita bussiliiniga 49 poole San Cristoforo ja väljuge peatuses P.za Axum Stadio Meazza.
Kinnistu asub peaaegu keset tavalist elamurajooni ning sinna viiv tee pole samuti spetsiaalselt tähistatud. Veelgi enam – pärast rajatisse jõudmist (umbes 12:00) tundus kõik peaaegu mahajäetud. Staadion ise on muljetavaldav oma suurusega, kuid selle rangus ja ümarate piletikassade ümbrus sellele võlu ei lisa.
Minu teooria on see, et tegemist on linnastaadioniga, kus mängivad kaks klubi – nii et kumbki ei tunne vastutust sobiva ümbriku ja turunduse eest.
Pilet staadioni ja muuseumi külastamiseks maksab 18€ (12€ lastele kuni 14a / tasuta - alla 6a) (värskendatud september 2022)nii et see pole odav. Ostame kassast pileti ja pääseme aiaga piiratud alale. Esimese asjana hakkab silma … suur must barakk – milles, nagu hiljem selgus, asub muuseum. Muuseum ise pole erilist mainimist väärt, seal on mitmeid ajaloolisi atribuute (kingad, vanad topsid) ja T-särke - peale nt. staadionil Madridi Real Tundsin end kergelt pettunult.
Muuseum on aga teine samm, kõigepealt peaksime sisenema staadionile endale (Oluline on mitte minna kõigepealt muuseumisse, kuna see takistab meil staadioni külastamist!), milleni viib teipidega tähistatud ussinahkne joon, mida tuntakse nt. lennujaamadest. Sa võid end järjekorras ainukesena tunda päris lollina ja sõita 50 meetrit vasakule ja paremale.
Staadioni külastamine ise on üsna kiire. Läbime segatsooni (koht, kus mängijad annavad pärast matši intervjuusid), konverentsiruumi, garderoobi ja tunneli – mis viib väljakule ja tribüünile. Puuduvad multimeediumiekraanid ega interaktsioonid.
Riietusruumid on kurioosum - kuna staadioni jagab 2 võistkonda, siis igaühel neist on oma riietusruum. Garderoobi väljapääs ei vii otse tunnelisse.
Pärast tunnelist väljumist jõuame staadioni tribüünidele. Toolid on neutraalse värviga, mis mind veidi üllatas, olen terve elu olnud veendunud, et toolid vahetatakse enne iga võistkonna matše sobivate värvidega.
Samuti ei saa pingil pildistada. Küll aga saame kogu stendil vabalt ringi liikuda.
Pean tunnistama, et olin veidi pettunud ja ma ei soovita seda külastada kellelgi, kellel pole vähemalt ühe San Siro klubi suhtes sentimente – hind on kindlasti liiga kõrge, arvestades, mida selle eest saame.
Kurioosumina on AC Milan ehitanud staadioni lähedusse oma büroohoone nn Casa Milano (http://casamilan.acmilan.com/), kus on pood ja interaktiivne muuseum. Hoone ise on vaatamist väärt oma kuju poolest - kauplus ise pole nii laia valikut.
