Diocletianuse vannid olid viimased keiserlikud vannid, mis ehitati Rooma ja samal ajal antiikaja suurim termiline kompleks mis võib vastu pidada 3000 inimest. Need hõlmasid u 13 hektarit ja need ehitati Esquiline'i ja Quirinali vahele jäävale künkale Minimaalne.
Kompleksi peahoone muljetavaldav osa on tänu ümberkujundamisele meie ajani säilinud Inglite ja märtrite Jumalaema basiilikamille projekteerimise eest ta vastutas Michelangelo. Sellest templist leiame kaks unustamatut teost Igor Mitoraj - monumentaalne uks ja marmorist peaskulptuur Ristija Johannes.
Oma artiklis tutvustasime lühidalt kompleksi saatust ja kirjeldasime selle jäänuseid, mida saab külastada või näha. Nende hulgas on kaks kirikut, suurepäraselt säilinud hoone, mida mõnda aega kasutati planetaariumina, välisseina fragmendid ja üks osakond Museo Nazionale Romano, mis asub termide jäänustele ehitatud endises kloostris.
Ajalugu
Diocletianuse vannid antiikajal
Suurimad Rooma vannid ehitati pöördele 3. ja 4. sajand, kui impeeriumi valitses juba neli valitsejat (tetrarhia), kuid ükski neist ei elanud alaliselt Igaveses Linnas. Maa uue kompleksi ehitamiseks ostis keiser, kes valitses impeeriumi lääneosa Maximiankes tulid Rooma aastal 298 aastat. Vahepeal toimus kompleksi ametlik avamine ja Diocletianusele pühitsemine 305 ja 306, mis tähendab, et ehitamine võttis aega vaid seitse-kaheksa aastat!
Arhitektuuriliselt järgisid Diocletianuse vannid Caracalla vannide paigutust, kuid olid muljetavaldavamad. Kogu kompleks ehitati ristkülikukujulisele plaanile koos mõõtudega 376 x 361 m ja hõlmas u 13 hektarit, a ettevalmistused ehituse alustamiseks nõudsid kogu linnaosa maatasa tegemist.
Mõõtmetega peahoone oli kompleksi keskne osa 244 x 144 m. Just siin asusid kõik suplemiseks kasutatavad ruumid ühel teljel. Edela poolt vaadates olid need:
- kuuma vanni tuba (kaldaarium),
- väiksem tuba sooja veega (tepidaarium),
- suurepärane ruum külmade vannide jaoks (frigidaarium),
- välibassein (natatio), mille pindala on ca 4000 ruutmeetrit.
Ülejäänud abiruumid, nagu garderoobid ja vestibüülid, paiknevad sümmeetriliselt nende ümber. Näiteks ääristasid frigidaariumi saali kaks palestrit ehk portikustega ümbritsetud harjutusväljakut.
Kogu kompleks oli aiaga piiratud välisseinaga, sissepoole suunatud paviljonide, purskkaevude ja ekshederide ruumid. Välisseina ja keskhoone vahelise ruumi hõivasid aiad ja töötajate käiguteed. Peasissepääs oli kirdeküljel, aga see kesklinna poole jääv müür sai monumentaalsema vormi. Selle keskosa moodustas tehisplatvormile püstitatud eksedra (avatud poolringikujuline nišš, selle kuju järgib nüüd ruut Piazza della Repubblica). Mõlemast otsast ääristasid raamatukoguhooned ja nende taga olid lisaks veel ümmargused Pantheoni meenutavad ruumid, mis on erinevates tingimustes meie ajani säilinud (ühes asub praegu Bernardi kirik).
Vesi termidesse tarniti akvedukti kaudu Aqua Marciaja seejärel hoitakse tsisternis, mis ulatus otse ekshedra alla.
Allikates alates 5. sajand võime leida andmeid, et tollal võis Diocletianuse vann sisaldada u 3000 inimestmis annab alust oletada, et nende hiilgeaegadel mahuks neid palju rohkem! Vannid jäeti lõplikult maha pärast ostrogootide sissetungi VI sajandkes rikkus kompleksi veega varustava akvedukti.
Michelangelo viimane suur töö
Võrreldes Diocletianuse vanne paljude südalinnas asuvate monumentidega, on raske mitte jätta muljet, et saatus on neid lahkelt kohelnud. IN XVI sajandil peahoone keskosa oli endiselt heas seisukorras ja hoone seinad (sh frigidaariumi saalis) ulatusid võlvi. Huvitaval kombel oli olukord sarnane ala ümbritseva müüriga, sealhulgas monumentaalse ekshedraga.
Vaatamata suhteliselt heale säilitusseisundile ei kasutatud termide jäänuseid otstarbekalt, kuigi ilmselt pakkusid seal oma teenistust kerge komme daamid. Raske öelda, miks see nii juhtus, kuid tollal oli piirkond maalähedane ja keskusest nii kaugel, et keegi ei otsustanud seda kindlustatud elukohaks muuta (selline saatus oli näiteks Marcelluse teatril).
Idee kasutada iidseid säilmeid religioossetel eesmärkidel sündis aastal XVI sajandil nimelise vaimuliku peas Antonio del Duca. Tal õnnestus koos temaga paavsti juurde jõuda Pius IVkellele meeldis mõte muuta paganlik hoone kirikuks. Uus tempel pidi olema pühendatud kristlikele märtritele, kes pärimuse kohaselt surid termide ehitamisel orjatöö käigus. Koos kirikuga plaaniti kompleksi jäänustele rajada ka kartausia ordu klooster.
Lõplik otsus kontseptsiooni elluviimiseks tehti aastal 1561. Ta sai projekti ettevalmistamise missiooni Michelangelokes tol ajal ta oli kaheksakümnendates, kuigi kindlasti kaaluti ka teisi kandidaate, sest visandid on säilinud meie ajani Donato Bramante ja Baldassare Peruzzi.
Basiilika projekteerimisel kavatses renessansi visionäär reeglina säilitada olemasolevad ehitised. Tema kavandatud tempel oli kreeka ristiplaanil hoone, millel oli kolm säilinud fassaadile vastavat sissepääsu (tänini on neist säilinud vaid üks). Uue basiilika tuumaks oli frigidarium, ja edelatiiba lisati tepidaarium, mis on kõigist tubadest kõige paremini säilinud. Halvim saatus tabas tollal halvas seisukorras olnud kaldaariumit - tema puhul säilis vaid apsisein, mis toimis sissepääsu välisfassaadina. Michelangelo aga ei elanud lõpuni ja õpilane jätkas tööd ka pärast surma Jacopo Del Duca, kes on ühtlasi projekti algataja Antonio vennapoeg.
Tänapäevane basiilika välimus erineb aga esialgsest versioonist. IN 1749läheneva juubeliaasta puhul ehitati tempel projekti järgi ümber Luigi Vanvitellimis muutis oma orientatsiooni 90 kraadi võrra, kaunistas interjööri täiendavate sammastega (imiteerides iidseid) ja lisas apsiidiga koori. Viimane muudatus oli seotud avatud natatio ujula säilinud fassaadi olulise fragmendi lammutamisega. Sajandite jooksul on muutunud ka sisekujundused, mis on muutnud Michelangelo üsna karmi algse planeeringu hiilgust täis templiks.
Varsti pärast basiilika ehituse algust alustati tööd Kartuusia kloostri kallal, mis ehitati termide jäänuseid kasutades, kuid ületas välisseina esialgset kulgu. Sellel oli kaks kloostrit. Väiksem püstitati avatud ujula kohale natatio ja hõivas umbes 1/3 selle pindalast. Suuremat kutsutakse Michelangelo järgi, kuid selle ehitamine algas pärast arhitekti surma.
IN 1575kui ta juba Peetruse troonil istus Gregorius XIII, muudeti osa endiste termide ruume, mida munkad ei kasutanud, paavsti ladudeks, kus hoiti vilja ja õli.
Diocletianuse vannide jälgedes
Termokompleksi jäänused on jaama kõrval Rooma Termini ja iga päev mööduvad neist rahvahulgad. Nende juurde pääseme metrooga (tuleme maha Repubblica või Termini jaamades) või jõuame nendeni jalgsi kesklinnast mööda tänavat Via Nazionale (pidage meeles, et see viib ülesmäge).
Kaardilt vaadates on hästi näha, et tänane tänavajaotus järgib lõdvalt iidse välismüüri esialgset plaani, mille jäänused on säilinud ja on peidetud erinevatesse lähedalasuvatesse nurgatagustesse.
Piazza della Repubblica (Vabariigi väljak)
Jalutuskäiku alustame pilguheitega Vabariigi väljakule, mis ulatub kuni väljakuni 1960. aasta kutsuti Exedra väljak. Kuigi sellel pole säilinud iidseid jälgi, järgivad selle poolringikujulised hooned suurepäraselt läänepoolse välisseina osaks oleva muistse ekshedra plaani.
Väljak sai oma praeguse kuju lõpus läbi viidud suure ümberkujundamise käigus kogu naabruskonnas XIX sajandil. Hetk varem ehitati lähedale pearaudteejaam Rooma Termini (võtnud oma nime, nagu kogu naabruskond, iidsetest termidest) ja Roomast sai vastloodud ühendatud Itaalia riigi pealinn. Uus väljak pidi olema esinduslik algus päris kesklinna viivale tänavale Via Nazionale.
Kahjuks hävis nii jaama ehitamisel kui ka väljaku ja Via Nazionale tähistamisel arvukalt muinasjäänuseid.
Inglite ja märtrite Jumalaema basiilika
Seejärel suunatakse meie sammud varemetele ehitatud ja Michelangelo projekteeritud termidesse Inglite ja märtrite Jumalaema basiilika (omanik Santa Maria degli Angeli e dei Martiri). Selle fassaad on säilitanud oma iidse välimuse ja arvatavasti lähevad paljud mitteteadlikud turistid sellest mööda, pidades seda järjekordseks Rooma varemeks.
Enne sisse minekut tasub tähelepanu pöörata kahele asjale. Esimene on fassaadi poolringikujuline kuju tegelikult on see jäänuk kaldariumi (kuuma vannitoa) apsiidist, mida enam ei eksisteeri. Algselt oli see hoone ligikaudu sama kõrge kui tänane purskkaev vabariigi väljakul.
Interjööri viib Poola kunstniku monumentaalne uks Igor Mitoraj. Pärast nende ületamist leiame end Diocletianuse vannide kõige paremini säilinud osa ehk tepidaariumi, nagu kutsuti kuumaveevanniruumi, ümberkujundamise järel tekkinud vestibüüli, mis ühendas kaldariumi frigidaariumiga. Eeskoja võlv meenutab Panteoni ja sellel on isegi okulus, s.t avaus on asetatud ülaossa.
Eeskojast möödudes leiame end frigidaariumisse ehitatud templist ehk avarast külmavannide saalist. See ruum on säilitanud oma esialgse planeeringu, kuigi mõnikord tasub seda meeles pidada iidsetest oli põrand mitu meetrit allpool. Enne sisse minekut ärgem jätkem mööda ka Ristija Johannese pead kujutavast skulptuurist, mille on nikerdanud eelmainitud Mitoraj.
Kiriku sisekujundused on peaaegu eranditult kaasaegsed ega ole kuidagi seotud termide algse välimusega. Erandiks on mõned graniidist sambad, mis põrandataseme tõusu tõttu pidid lisama uusi aluseid. Ülejäänud sambad kiirgavad vaid iidseid struktuure ja tekkisid selle käigus 18. sajandi ümberehitus.
Templikülastuse ajal ärge unustage kontrollida ruumi, kus termide töötamise ajal asus üks frigidariumi basseinidest. Selles ruumis on säilinud esialgsed võlvlaed ja täna on selles kompleksi ajalugu tutvustav näitus.
Sellest ruumist siseneme väikesesse sisehoovi, mis viib käärkambrisse. See on ala, kus varem asus avatud bassein (natatio), kus näeme selle fassaadi seina, mis on säilinud algse kõrguseni.
Museo Nazionale Romano (Terme di Diocleziano)
IN 1898 aastal muudeti endine kartausia klooster Rahvuslik Rooma muuseum (Museo Nazionale Romano), millega ta võib kiidelda rikkalikuim antiigikogu Rooma ajast. Praegu on nende kogutud eksponaadid välja pandud neljas erinevas kohas (tähtsaimad kogud on näha naabruses asuvas Palazzo Massimos) ning Diocletianuse vannides on säilinud vaid osa kollektsioonist.
Muuseumi külastus annab meile võimaluse näha suurepäraseid fragmente iidsete vannide jäänustest. Tõsi, suurem osa endisest kloostrikompleksist on muutunud kaasaegseks ega sarnane iidsetele vannidele, kuid muuseumi edelaosas on säilinud mõned autentsed hooned.
Nende hulgas on tohutu avatud basseini varemed natatiomis algselt hõlmas u 4000 ruutmeetrit. Aja jooksul katus see aga uuemate hoonetega ja tänapäevani on sellest säilinud vaid väike osa. IN Kuueteistkümnes sajand umbes kolmandik selle algsest pinnast oli püstitatud ruudukujulisele külgedega plaanile 40 m niinimetatud Väike klooster (nimetatakse pärast muuseumi loomist Ludovisi kloostersest algselt oli seal eksponeeritud varem sellele suguvõsale kuulunud kollektsioon). Huvitaval kombel alguses Kahekümnendast sajandist muistsete jäänuste paljastamiseks plaaniti see isegi lammutada, kuid lõpuks sellest mõttest loobuti.
Basseini algne sügavus oli vaid üks meeter ning selle põrand oli vooderdatud osaliselt säilinud ja tänapäeval nähtavate Carrara marmorplaatidega. Frigidaariumi küljelt oli basseinil uhke monumentaalne fassaad, mis meenutas Rooma teatrite hooneid. Selle fragment oma algsel kõrgusel on säilinud tänapäevani. Kahjuks hävis aastal suur osa fassaadist Kaheksateistkümnes sajand basiilika rekonstrueerimine, kui sellele lisati apsiid.
Varemed nn VIII tuba mõõtmete kohta 44 x 20 m. Algsest kogu ruumi katnud algvõlvist on tünnvõlvist säilinud vaid killuke ühes otsas, kuid juba nii väike tükk võimaldab hinnata Rooma ehitajate meisterlikkust. Selles ruumis on eksponeeritud kaevetööde käigus leitud dekoratiivelemente. VIII tuba ääristab veel kaks originaalset ruumi: Tuba X see toimis vestibüülina (vestibüül), a IX tuba arvatavasti kasutati nii garderoobid (apodyterium). Termiliste vannide teemast huvitatud külastajate maiuspalaks on nende mudelid ja video visualiseeringuga kompleksist selle hiilgeaegadel.
Siinkohal tasub rõhutada, et termide jäänused ja nendega seotud leiud moodustavad vaid killukese tervikust. Peale nende ootavad meid muuseumikülastuse ajal veel:
- epigraafiline näitus üks tähtsamaid iidsete raidkirjade kogusid maailmas,
- näitus, mis on pühendatud ladina rahvastele, kes asustasid ajaloolist Lazio maad enne Rooma asutamist (periood hilispronksiajast kuni u. 6. sajand eKr),
- tuleb algusest peale 5. sajand eKr pärit objektid sõdalase haudmis leiti Ladina linnast Lanuviumist,
- Rooma uskumustele pühendatud näitus (sh. Mithraism),
- Suur klooster pikkuste külgedega 100 m (ja sisemise avatud mõõtmetega ruuduga 80 x 80 m), üks suurimaid kloostreid kogu Itaalias. Mõnikord nimetatakse seda nimeks Michelangelokuid selle ehitamine algas pärast visionääri surma. Täna toimib see aia ja näitusepaigana, kus saame imetleda 400 skulptuuri, reljeefi, altarit, sammast ja sarkofaagi. Kollektsiooni iseloomulikumaks elemendiks on Traianuse foorumi lähedalt leitud monumentaalsed loomapead.
Sissepääs muuseumi on tänavalt Viale Enrico de Nicola. Enne piletiosasse sisenemist möödume väikesest aiast, mille keskel on monumentaalne vaas ja erinevad muinasjäänused. Vaikseks muuseumikülastuseks tasub planeerida vahepealset 90 kuni 120 minutit.
Kaheksanurkne hoone
Väljudes basiilika juurest loode suunas, mõne aja pärast jõuame kohale kaheksanurkne hoone (it. Aula ottagona delle Terme di Diocleziano) tänavate vahele surutud Cernaia kaudu ja Parigi kaudu. See hoone oli osa peahoonest, kuid tänaseks pole kindel selle algne otstarve. Küttesüsteemi puudumine võib viidata sellele, et see sisaldas väiksemat frigidaariumi.
Hoone konstruktsioon on väga heas korras, sh betoonkuppel, kuid kõik kaunistused on sajandite jooksul kadunud. Kaheksanurkset hoonet nimetatakse ajaks Planetaarium (kuna seda funktsiooni täitis 1928 kuni 1986hoides tiitlit mõnda aega suurim planetaarium Euroopas) või Minewry tuba.
Praegu kuulub hoone Museo Nazionale Romanole ja toimib näitusepaviljonina. Aastate jooksul oleme saanud vaid kahel korral sisse vaadata, kuid piirkonnas olles tasub alati üle vaadata ka sisenemisvõimalused.
St. Bernard vannis
Kesklinna vaatega monumentaalsest müürist on säilinud kaks piiriäärset ringikujulist ehitist. Põhjapoolne muutus lõpu poole XVI sajandil sisse kirik St. Bernarda (Chiesa di S. Bernardo alle terme).
Leiame selle küll samanimelise väljaku lõpust, aga see on nii peidus, et vaevalt keegi seda märkab ja valdavat enamust turiste huvitab eelkõige Võidu Jumalaema kirik kuulsaga Ecstasy of St. Teresa Bernini poolt.
Väljastpoolt paistab kirik St. Bernard ei meenuta kuidagi iidset hoonet, kuna sai tüüpiliselt kaasaegse fassaadi. Kui aga jalutame veidi mööda Via Torino tänavat, näeme iidseid telliseid.
Kiriku keskosa moodustab Rooma rotund, mis on läbimõõduga Panteoni miniatuur 22 meetrit. Tõsi, see sai ka moodsaid kaunistusi, kuid selle interjöör on säilitanud oma esialgse planeeringu. Sees torkavad kohe silma kassettkupli kaunistused, mis viitavad kaunistustele Maxentiuse basiilika Rooma foorumist. Kirik on tuntud ka kaheksa manieristliku kunstniku niššidesse paigutatud pühakute skulptuuri poolest Camillo Mariani.
Via Cernaia ääres oleva baari varemed
Esialgne (edela-) lõik Cernaia kaudu läbib endise baari keskpunkti ehk kehaliseks harjutuseks kasutatavat ala. Mõlemal pool tänavat teostatud kaevetööde käigus toodi päevavalgele selle kompleksi osa esialgne põrandatase. Kuigi vähe on säilinud, tasub sealkandis heita pilk kaevealale, kus on näha: killud algsest marmorpõrandast, apsiidi vundamendid ja sammaskäik.
Välisseina edelapaviljon
Säilinud on ka välisseina teised otsapaviljonid ja seda näeme tänava poolt Via del Viminale. Praegu ei ole tegemist eraldiseisva ehitisega, kuna see on ühendatud naaberhoonetega, vaid selle poolringikujuline osa ulatub teiste fassaadide joonest välja. Tänapäeval on selle sees restoran.
Selle iidse hoone fassaad on praegu tellistest, kuid oma hiilgeaegadel oli see kaetud valge krohvikaunistusega.
Via Gaeta välisseina detail
Meie kirjeldatud Diocletianuse vannide viimane jälg on tänavalt nähtav välisseina kulg Gaeta kaudu. Lõunaküljel näeme kompleksi nurgas seisva kunagise kaetud hoone fassaadi ja otse selle kõrval paistavad seestpoolt sammaskäiguga kaunistatud madala eksedra jäänused.