Louvre: maalid, kollektsioon, piletid. Kõige kuulsama muuseumi külastamine

Pariisi külastades peate selle kauni linna külastuse hästi planeerima, et nautida selle suurimaid vaatamisväärsusi. Nende hulgas peaks olema üks hinnatumaid kohti maailmas - Louvre'i muuseum.

Ajalugu ja kurioosumid

Põhimõtteliselt Louvre Louvre'i palee (fr. Palais Louvre) on Prantsusmaa kuningate sadade aastate jooksul püstitatud hoonete kompleks, mis on ühtlasi ka kuninglik asukoht (kompleksi südameks oli nn. vana võre). Algselt täitis loss kaitsefunktsiooni, Prantsusmaa pidas sel ajal oma territooriumil palju sõdu, nii et seda tüüpi rajatis, mis kaitses juurdepääsu riigi ühte olulisemasse linna, oli kõige ihaldusväärsem. Kui oht Karl V valitsemisajal kõrvaldati, ehitati Louvre ümber kauniks, valitseja vääriliseks elukohaks. Valgustites on säilinud lossi kujutis "Duke de Berry kaunid tunnid". Oktoobris näeme tohutute müüride ja kümnete tornidega lossi.

Kollektsiooni ajalugu sai alguse Francis I valitsemisajast, kes ostis mitmeid kunstiteoseid. Just siis lisati kuulus kuninglikku kollektsiooni (mis asus Fontainebleau palees) Gioconda (Leonardo da Vinci oli õukonna maalikunstnik ja arhitekt). Kui õukond kolis Versailles’sse, hakkas palee toimima kuningliku galeriina. Huvitav on see, et kogud avati üldsusele Bourbonide valitsusajal. Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati galerii prantslaste omandiks. Hooletuse tõttu tuli kunstiteoste näitus aga mitmekümne kuu pärast sulgeda - palee nõudis põhjalikku renoveerimist.

Ehitada galerii võetud Napoleon, töö oli ühendada põhja poolt Louvre ja Tuileries ning sulgeda sisehoov. Järgnevatel aastatel nn uus võre. 1871. aastal üritati Louvre'i põlema panna, siis põles maha vaid Tuileries' palee. Louvre sai oma praeguse välimuse pärast lossi varemete eemaldamist.

Huvitaval kombel päästsid kuulsad kollektsioonid … Poola kunstiajaloolane Florian Trawiński. Ta oli Pariisi kommuuni ametivõimudes ja teadis suurepäraselt galerii hävitamise plaanidest. Kriitilisel hetkel valas ta koos usaldusväärsete inimestega ettevalmistatud vaatidest petrooleumi ja täitis need veega. Tema teeneid teavitades andestas Versailles talle koostöö kommunaaridega. Pealegi Trawiński ta palgati üheks Louvre'i direktoriks (ta töötas seal kuni oma surmani).

Hilisem ümberehitus tegi Louvre'i peahoov – Cour Napoleon sellest on saanud nii vastuoluline koht kui ka kuulus Eiffeli torn. Ehitatud siia klaasist püramiidmis ühtede arvates moonutab Louvre’i, teiste arvates lõhub kompleksi klassikalist harmooniat või lihtsalt rõhutab hoone ilu ja sobitab selle värvi (kahvatu ookerklaas) vana Louvre’i meekiviga.

Püramiid koosneb 603 rombikujulisest elemendist ja 70 kolmnurgast, mis annavad kokku 673 klaaselementi. Selle hämmastava konstruktsiooni pikkus on üle 21 meetri ja kaal üle 180 tonni.

Louvre'i muuseum – vaatamisväärsused

Louvre (fr. Louvre) ehk Louvre'i muuseum (Musée du Louvre, Louvre'i muuseum) on üks suurimad ja kuulsamad muuseumid maailmas. Turvalisuse huvides peavad kõik sisenemisel läbima turvakontrolli, objekti ei tohi tuua pagasit, mis on suuremad kui 55 cm x 35 cm x 20 cm.

Muuseum koosneb kolmest tiivast ja koguni 5 korruselt (-2; -1; 0; 1; 2). Toast leiame kohvikuid ja restorane, kus saame pärast vaatamisväärsustega seotud raskusi puhata. Peaksite leidma paar tundi kogude pealiskaudseks vaatamiseks, kuid on neid, kes veedavad selles kuulsas galeriis isegi paar päeva – muuseum on umbes 300 000 eksponaati! Oli ka poola aktsente.

Sellise tohutu kollektsiooni hulgas näeme muu hulgas:

Vana-Egiptuse kunst - huvitaval kombel pole sellel muuseumiosal kuigi palju pistmist Napoleoni Egiptuse-retkega (vastupidiselt arvatule). Kuigi tõepoolest tekitas tulevase Prantsuse keisri sõjakäik huvi antiikkultuuri vastu, tuli Egiptuse teoste ostmist Louvre’ist oodata. Ainult Jean-François Champollioni – silmapaistva keeleteadlase, kes luges hieroglüüfe – tegevus ajendas tollast kuningat andma sobiva summa raha. Champollion määrati muuseumi uue osa direktoriks ja juba 1827. aastal sai Egiptuse kunsti turistidele näidata. Täna tasub vaadata ennekõike templisaali ja sarkofaagiruumi.

Vana-Kreeka, Etruria ja Rooma kunst - selle kollektsiooni algus oli Prantsuse revolutsiooni antiikesemete osa. Sinna saadeti revolutsionääride poolt konfiskeeritud (teisisõnu varastatud) kunstiteoseid. 18. sajandi lõpul Euroopas valitsenud antiikkultuuri vaimustus jätkus ka 19. sajandil. Just siis leidsid nad tee Louvre'i Nike of Samothrace kui Milo Veenus.

Lähis-Ida kunst Rooma impeeriumi ajal - see on üks uuemaid püsinäitusi, mida tuuri käigus näha saab. Selle loojate idee oli katse esitleda selle piirkonna kunsti kõige olulisemaid elemente - domineerivad Kreeka ja Rooma mõjud, kuid millel on ka oma unikaalsed voolud.
Islami kunst - kollektsioon sündis 1893. aastal tollase ühiskonna idamaade huvilainel. Muuseumi jaoks oli eriti väärtuslik annetus paruness Delort de Gléonilt, kelle abikaasa oli tegev Põhja-Aafrikas Prantsuse administratsioonis. Üks tubadest, kus tänapäeval hoitakse mauride-islami kollektsioone, sai oma nime. Kogu asi on üle tosina tuhande objekti.
Kunstiline käsitöö - kollektsiooni selle osa alguseks oli revolutsionääride poolt kuninglikult perekonnalt võetud mööbel. Peagi hakkasid Louvre'i jõudma kloostritest ja aristokraatlike perekondade kogudest võetud esemed. Alles Bourbonide taastamise aegadel hakati kogusid omandama tervete kollektsioonide või väärtuslikumate tükkide ostmise teel. Tänapäeval näeme kollektsioonides palju kunstiobjekte, mida vanasti inimesed kasutasid.

Joonistamine ja graafika - esimesed joonistused leidsid tee Louvre'i, kui Louis XIV omandas Everhard Jabachi kollektsiooni. Hiljem koguti ka uurimusi siin töötavate maalijate maalide jaoks. Aja jooksul hakati koguma ka graafikat. Arvatakse, et rajatise inventuurist leiame üle 150 000 joonise ning palju graveeringuid ja vaskplaate.
Skulptuur - olemasolevad allikad näitavad, et esimesed skulptuurid püstitati Louvre'i kuninglikul ajal. Hiljem hinnati eriti vanade skulptorite töid, kuid osteti ja eksponeeriti ka teiste (eriti renessansiaegsete) kunstnike töid. Tänapäeval tervitavad skulptuurid külastajaid, kui nad sisenevad Pugeti ja Marly sisehoovi.
Maalimine – Olgem ausad – Louvre’i tuleb enamik turiste peamiselt maalide pärast. Just maalikunstiga hakkas Franciscus I ehitama kuninglikku kollektsiooni. Tänapäeval on muuseumi kataloogis umbes 5500 sedalaadi teost.
Aafrika, Aasia, Okeaania ja Ameerika kunst - see osa maailmast polnud Louvre'is pikka aega esindatud. 19. sajandil otsustati sellised kogud üle anda etnograafiamuuseumile. Olukord muutus alles 2000. aastal tänu Jacques Kerchachele, kes, olles nende piirkondade kunstitundja, oli sellise kollektsiooni loomist taotlenud juba 1990. aastatest.
Keskaegne Louvre - see on üsna üllatav näitus, mis ei näita kunstiteoseid, vaid … kunagise lossi keskaegseid jäänuseid. Tuleb aga tunnistada, et jalutuskäik läbi pimedate võlvide on huvitav vaheldus muuseumi järgmiste ruumide külastamise vahel.

Kõige huvitavamad ja olulisemad eksponaadid

Mona Lisa (Leonardo da Vinci) - 1. korrus, tuba 6. - Selle maali ees on pikka aega rivistunud rahvahulk. Võiks küsida, miks just see Lisa Gherardini portree sellist vaimustust äratab, kuna Louvre’is on ka teisi Leonardo da Vinci töid, mitte hullemaid? Tõenäoliselt aitas sellele kaasa Vincenzo Peruggia maali vargus. See itaallasest Louvre'i töötaja võttis Gioconda välja ja transportis selle oma kodumaale. Seal viis ta maali ühte galeriisse, kus ta varguse paljastas. Ta väitis, et tema teol olid isamaalised motiivid. Itaallased kinkisid portree prantslastele, kuid seda oli varem eksponeeritud paljudes Itaalia linnades. Ilmselt sellest hetkest alates saame rääkida maali suurest kuulsusest.
Paaritumine Kaanas (Paolo Veronese) – Mona Liza eksponeerimise ruumis ripub üks Louvre’i suurimaid lõuendeid. Nende nägemiseks pole vaja teha muud, kui Giocondale selg pöörata. Maal on maalitud Veneetsia benediktiinide jaoks. Mungad soovisid, et see kataks kogu söökla seina, mistõttu nad nõudsid teose suurt formaati. See polnud aga probleem Napoleoni sõduritele, kes võtsid teose raamidest välja ja viisid Prantsusmaale.

Nike of Samothrace - 1. korrus, "Kingituse trepid" - Paljude (näiteks professor Horst Jansoni) arvates üheks silmapaistvamaks Kreeka skulptuuriks ei ole Kreeka võidujumalannal pead ega käsi. Selle asemel on sellel kaunid tiivad ja täiuslikult renderdatud rüü, mis kallistab lendu tõusva naise saledat keha. Arvatakse, et ausammas valmistati Rhodose võidu mälestuseks Antiochus III üle.
Hammurapi koodeks - See kuulus seaduste kogum on säilinud kivist stele kujul, mille peal näeme Babüloonia valitsejat Hammurapit päikesejumala käest seaduste kirjarulli saamas. Allpool on kõik reeglid, mis täpselt (ja sageli julmalt) reguleerisid elu osariigis. Nad lähtusid ideest "silm silma eest, hammas hamba vastu", kuigi loomulikult määras seadustik karistused sõltuvaks näiteks kannatanu sotsiaalsest staatusest. Teda peetakse üheks silmapaistvamaks vana seadusandluse teoseks.

Milo Veenus - esimene korrus, tuba 16. - Kunstiajaloolased on tänase päevani mõelnud, milline Venus de Milo oma kätega välja nägi. Kuigi legend ütleb, et kuju leiti tervikuna ja see kukkus alla alles selle laeva allakukkumise ajal, millel seda veeti, rebiti kuju avastamise hetkel tõenäoliselt käed küljest. Terviku rekonstrueerimiseks on tehtud mitmeid katseid, kuid kõige iseloomulikum ja kujutlusvõimelisem on "originaal" – ilma Armastusejumalanna käteta.
Zeusi templi killud Olümpiast - Muuseumi kogus on metoop (st sellele perioodile iseloomulik bareljeefiga kaunistatud friisi fragment), millel on kujutatud Herakles võitlemas härjaga. Siin on juba näha lähenevat klassikalist stiili - sõdalase kuju on näidatud liikumises, kaugel jäikadest kurioosumitest. Tõenäoliselt haaras kangelane ühe käega laadivast loomast kinni ning teisega üritas talle saatuslikku hoopi anda.

Maria de Medici lugu (Rubens) – Louvre'i saal, kus need lõuendid ripuvad, on tegelikult üks suur austusavaldus barokile. See on võib-olla parim koht selle erakordse ajastu mõistmiseks ja mõistmiseks. Rubens sai ülesande luua lõuenditsükkel, mis kirjeldab Maria de Medici ja Henry IV valitsemisaega. Loodud 24 pilti sealhulgas kolm portreed. Kõik algab mütoloogilisest stseenist - "Pargid keerutavad tulevase kuninganna saatuse niiti". Seejärel vaatleme valitseja elu ja kogu asi lõpeb allegoorilisega "Tõe triumf". Rubens kasutas väga innukalt viiteid mütoloogiale – kuningannaga on kaasas jumalad ja kreeka uskumustest pärit olendid. Muidugi leidus ka seda, mille poolest Rubens tänapäeval võhikute seas tuntud on – alasti naised, kellel on selgelt “ümarad” vormid.
Karl V skepter - Kuninglikke regaliaid on meie ajani säilinud vähe, seetõttu on see kuldne skepter (hiliskeskaja silmapaistva kullasseppade töö näide) seda väärtuslikum. Huvitav on see, et suurema osa ajast puhkas see Saint Denise riigikassas. Ainult Napoleon Bonaparte käskis nad sealt välja viia. Prantsuse keiser kasutas oma kroonimise ajal oma staatuse kinnitamiseks skeptrit. Peal on nikerdatud Karl Suure kuju.

Napoleon I troon. - Napoleoni trooniruumi kujundus oli arhitekt Charles Percieri töö. Pärast Prantsuse keisri langemist hävitati aga paljud tema tegevusega seotud esemed. Eriti vihased olid keisrikotkad ülejäänud taastamisperioodi peale. Muuhulgas hävis dekoratiivne vaip, millest meie ajani on säilinud vaid kotkaga kangatükk. Seda võib näha Louvre’is valitseja ehitud trooni kõrval.
Stanisław Szczęsny Potocki koos poegade Stanisław ja Szczęsny Jerzyga (Giovanni Battista Lampi) - Kahjuks ei leia me Louvre'i kollektsioonist ühtegi Poola maalikunstniku tööd. Siiski on mõned poloniidid. Hea näide sellisest kunstiteosest on Stanisław Szczęsny Potocki portree. Hetmanit ja Targowiczit (mõistetud kurikuulsusele) kujutati raudrüüs seisvas asendis, tema taga on Potocki kaks alaealist poega.

Praktiline teave (värskendatud: juuli 2022)

Pidage meeles, et muuseumisse on rohkem kui üks sissepääs, millest peamine - all klaasist püramiid on kõige populaarsem ja sellega on sageli järjekorrad, milles võime oodata mitu tundi ootamist.

Lisateavet ja uudiseid leiate Louvre'i muuseumi ametlikult veebisaidilt.